Karin Jaanson: kärpida tuleb eelkõige majandust elavdades

Tartu abilinnapea Karin Jaanson.. Foto: Sille Annuk.

Praegu peaks valitsuse kõige suurem mure olema, kuidas elavdada majandust. Praegune valitsus püüab aga ülikiirelt valminud kärpeplaani abil, mille konarlikkust ka rahandusminister ise tunnistas, vastupidist.

Juhul aga, kui neil on ka mõni tõsine plaan majanduse elavdamiseks olemas, siis eestimaalased sellest kahjuks midagi ei tea. Nii ongi täna inimeste hulgas valitsevaks tundeks hirm ning teadmatus.

Oskuslikult valitud valitsuse eelarve ja maksupoliitika on täis instrumente, mis headel aegadel aitavad kiiret kasvu ohjeldada ja halbadel majandust elavdada. Ülekuumenevas majandustsüklis on maksude alandamine nagu õli tulle valamine.

Tulumaksu alandamine 26 protsendilt praegusele 21 protsendile on olnud üks suuremaid vigu, mida valitsus viimaste aastate jooksul on teinud. Sellega anti lisahoogu tarbimisele ega suudetud koguda piisavaid varusid raskete aegade üleelamiseks.

Koondada, kärpida

Täna on valitsuse tööriistakast tühi. Madalamale makse alandada ei saa, kuigi majanduse elavdamiseks oleks see hädavajalik. Nii ei kostagi valitsusest muud kui koondada, kärpida, koondada, kärpida... Ja kuigi 8 miljardi kärpimisega jõuti just lõpule, kostab juba tuttav hirmumüdin: koondada, kärpida, koondada, kärpida...

Eesti on oma avaliku sektori väiksuse poolest (35,5% SKPst 2007. aastal) Euroopa Liidus neljandal kohal (Euroopa Liidu keskmine 45,8% SKPst). Väiksemate kuludega saavad hakkama vaid Slovakkia, Leedu ja Iirimaa, kuid need riigid on rahvaarvult ja asustustiheduselt suuremad.

Eelarvestrateegia, mis sobib paremini vanapaberiks kui juhtimisvahendiks, on viinud olukorda, kus riik ei ole juba kaks aastat suutnud koostada eelarvet, mille alusel elada. Ülioptimistlikud eelarved ja majandusolukorra muutumisele aegluubis reageerimine on tagajärg, kus kiirustades kinniste uste taga valmis ajaloo kõige suurem eelarve kärbe.

Omavalitsustele sai osaks kolmas ja kõige valusam hoop – peamise tuluallika, tulumaksu osa vähendamine 11,9 protsendilt 11,1 protsendile. Tartu linnale tähendab see täiendavalt muudele  kärbetele veel ligi 60 miljoni krooni tulust ilma jäämist.

Tulumaksu laekumise protsent on otseselt seotud omavalitsuste täidetavate ülesannetega, mille rahastamist tuleb juba niigi vähendada, sest majanduslanguse tõttu vähenevad tulumaksulaekumised.

Hoobid omavalitsustele

Esimene hoop omavalitsuste eelarvetele anti juba 2009. aasta kinnitatud riigieelarvega. Näiteks väheneb Tartu linnale eraldatavate teede korrashoiu vahendite maht üle 44%, haridusasutuste investeeringud ligi 80%, tasandusfond üle 25%.

Teine hoop tuli 1. jaanuarist kehtima hakanud maksukorralduse seaduse muutmise rakendumisega, mille kohaselt omavalitsustele laekuv füüsilise isiku tulumaks on nõuete täitmise järjekorras alles viiendal kohal. Sellise järjekorra tõttu jäi Tartul jaanuaris saamata 4,4 miljonit krooni.

Eelöeldu ei tähenda, et kulusid praegu üldse kärpima ei peaks, vaid seda, et kulusid tuleb kärpida nii, et need ei süvendaks majanduslangust.

Üks nutikas ettepanek, mis käis ajakirjandusest läbi, oli vähendada ajutiselt teise pensionisamba sissemakseid proportsionaalselt nii riigi kui ka töötaja osas. Riigi osa kahe ja töötaja osa ühe protsendi vähendus täidaks korraga kahte eesmärki – vähendaks riigi kulusid ja alandaks maksukoormust, mis omakorda elavdaks majandust.

Kokku oleks võimalik majanduse jaoks nn surnud raha (pankades seisev) üle kahe miljardi krooni majanduse vereringesse suunata. Selline samm annaks ka võimaluse tulumaksu 1% tõsta maksukoormust suurendamata. Usun, et seda laadi ettepanekuid kärpimiseks, mis majandust veelgi sügavamale auku ei tõuka, on teisigi.

Õpetus Ameerikast

Jaanuarikuu ajakiri Time sisaldab mahukat artiklit, kus jagatakse õpetussõnu, kuidas Ameerikas majandust elavdada.

Esimese elemendina tuuakse rahaeraldused omavalitsustele ja osariikidele, et nad ei peaks tulude vähenedes lõpetama teenuste osutamist ega hakkama makse tõstma. Omavalitsused on need, kelle kulutused rasketel aegadel suurenevad, seda just hätta sattunud inimeste abistamiseks.

Teisena tuuakse välja seisukoht, et just praegu on valitsusel ideaalne aeg kulutada raha infrastruktuurile, sest tööjõud ja materjal on odav ning avaliku sektori investeeringud hoiavad ja loovad töökohti erasektoris.

Vajalikud investeeringud, mis inimeste elu turvalisemaks ja paremaks teevad, nagu näiteks Tallinna–Tartu kiirtee ehitamine, tuleb just majanduslanguse ajal ära teha. Kehvas olukorras koolimajade remontimine on praegu odav ja hoiab tulevikus kõvasti kokku küttekulusid.

Nii nagu kulude kärpimisel tuleb kärpida sealt, kus mõju majandusele kõige väiksem, nii tuleb kulutamisel jälgida põhimõtet, et kulu ei tooks kaasa täiendavaid tegevuskulusid tulevikus.

Nii nagu avalikus sektoris kulutatud kroon võib omada suurt mõju majandusele ehk multiplikatsiooniefekti, nii ka eelseisvad kärped omavalitsustes omavad suurt negatiivset  multiplikatsiooniefekti.

Vähenevad tegevuskulud ja investeeringud vähendavad taas töökohti nii avalikus kui erasektoris, mis omakorda vähendab maksutulusid ja toob uued eelarve kärped, mis omakorda nõuavad koondamisi jne. Seepärast on nii järsk ja ootamatu omavalitsuste tulubaasi kärpimine lubamatu.

Kui meie põhitähelepanu on suunatud vaid kärpimisele, siis majanduskasvu annab väga kaua oodata.