Marili Vihmann: ärgake üles, Euroopa kultuuripealinlased!

Marili Vihmann Foto: Maanus Kullamaa

Euroopa kultuuripealinn Tartu on viimasel nädalal meedias kriitika alla sattunud. Nimelt pole siin toimunud piisavalt säravaid üritusi, majutusasutused ei ole rahvast pungil ja Lõuna-Eestisse sisenedes ei teki uut, imepärast tunnet. Olen kindlasti liiga erapoolik, sest töötan ise Tartu 2024 tiimis, kuid praegu ei saa ma vaiki olla.

Oleme Tartu ja Lõuna-Eestiga oodanud Euroopa kultuuripealinna aastat. See ei ole lihtsalt mainekujunduse projekt, vaid see on uhkustunne, sest minu Lõuna-Eesti on suuremalt Euroopa kaardil kui kunagi varem. Meie üritusi korraldab suure pühendumisega üle tuhande Tartu ja Lõuna-Eesti korraldaja.

Aasta esimeste kuude jooksul, kui Tartus tavaliselt palju midagi ei toimu, olen ma kogenud rohkem kui vaat et poole elu jooksul. Olen naernud vaimse tervise üle, ​​mille piire ka ise kahjuks oma tööga katsetan («Peaasi ajab naerma!»). Olen sukeldunud sürrealistlikku kunstivoolu, millest mul õrna aimugi ei olnud («Sürrealism 100»). Käisin esimest korda kirikutornis, mille kõrval olen aastaid elanud (Open House Tartu). Vaatasin suurte silmadega 800-aastase toomkiriku valgustatud varemeid (Toomemäe taasavamine) ja käisin Tartu kümnendi suurimal elektroonilise muusika peol, mis tõmbas Tartu ööelu jälle käima (Kauge festival). Lühifilmid Lõuna-Eestist andsid minu oma kodupiirkonnast mulle hoopis teistsuguse vaatenurga (Tartu 2024 dokumentaaliprogramm) ning isevalmistatud masinad ja tööriistad uhkustunde esivanemate üle (ühisnäitus «Peedist pesumasin»).