Siiri Laidla: daam koerakesega. Kulgedes Emajõe ujulate veeres

Siiri Laidla Foto: Erakogu

Kui kõne alla tuleb millegi püsivama ehitamine, olgu betoonist või asfaldist, jäävad emotsioonid enamasti tagaplaanile. Tegu pole lillepeenraga, mida võib igal kevadel uude kohta rajada. Ehituse alal ullikesed ei peaks nagu üldse sõna võtma, või kuidas? Siiski maksab vahel ka nende sõna.

Nii oleks äärepealt juhtunud. et Emajõe laululavataguse vabaujula vahetus läheduses laiutaks parkla, rõõmuks autoomanikele ja hädaks loodusearmastajaile. Õnneks nii ei läinud. Või peaks endiselt muret tundma? Sest loodusearmastajadki sõidavad ju autoga. Siiski sai seekord teemale emotsionaalne lähenemine võidu. Minagi olen tundeinimene, kes vahel tajub vaistlikult õiget ja väära. Parkla rajamine paika, mis on veel säilitanud elurikkuse ja vaba looduse – vuih!

Ma pole supilinlane, olen annelinlane. Eluaegne ujumishull, kes keeldub palavat suve kosutava supluseta ette kujutamast. Lähim, bussiga hõlpsasti ligipääsetav veekogu oleks Anne kanal, ent seal lehvib suviti sagedast punane lipp. Emajõe supeluspaigadki ei asu kaugel. Terve kõbus inimene kõnnib või väntab rattaga selle maa igast stardipunktist nagu naksti. Ent on ka väikelapsed ja liikumispuudega isikud, eakad, kel tõepoolest võib tee supluskohta keeruliseks osutuda. Siinkohal lubatagu mul veidi möödanikku meenutada.