Tartu linnaarhitekt Tiit Sild tõmbab joone alla

Tiit Sild Siili 6 maja ees, mis on tema meelest üks toredamaid tema kui linnaarhitekti aja jooksul tehtud maju Tartus.

FOTO: Margus Ansu

Seitse aastat Tartu linnaarhitektina töötanud Tiit Sild andis läinud nädalal ära ametijalgratta, sest läks isapuhkusele, ning linnavalitsus otsib nüüd uut linnaarhitekti.

Kuidas laps kasvab?

Ella saab varsti kolmekuuseks, hästi kasvab. Esimese kuuga viis end maailmaga kurssi, nüüd juba naeratab ja suhtleb, räägib oma keeles.

Et asi oleks selge: kas see intervjuu on endise Tartu linnaarhitektiga või linnaarhitektiga, kes pärast isapuhkust tööle naaseb?

Ma arvan, et suure tõenäosusega endise linnaarhitektiga, aga ma jätan endale õiguse otsustamist mõnevõrra edasi lükata.

Linnavalitsuse töö on väga huvitav ja ei saa öelda, et rutiini tekiks. Ent paratamatult olen tabanud end mõttelt, kas mõjutaksin linnakeskkonda rohkem linnaarhitektina või hoopis praktiseeriva arhitektina.

Ma tahaksin seda teist poolt ka proovida. Väikeseid asju olen juba projekteerinud, ei saa salata, olen mõelnud, et võiks end täiel määral selle vankri ette rakendada.

Kas linnaarhitekt on bürokraat või loomeinimene?

Ma ei mäleta, kas olen kaheksa või üheksa aastat linnavalitsuses töötanud. Ma ei usu, et selle ajaga bürokraadiks kasvasin. Linnavalitsuses on kindlasti tööl hulk inimesi, kes on eluaegsed bürokraadid. Nende seas on kindlasti ka väga häid bürokraate.

Loominguline pool linnavalitsuse töös on paljus enda teha ja mina püüdsin oma ametit pidada loominguliselt. Sellele aitasid kaasa loomulikult paljud kolleegid, kellele ütlen nüüd suur aitäh.

Kui suur võim on linnaarhitektil? Kas pärast neid seitset aastat on Tartu nüüd Tiit Silla nägu?

Me elame demokraatlikus ühiskonnas, sellist autoritaarse ametniku kohta ei ole ja sellest johtuvalt ei saa see kuidagi nii olla, et Tartu linn on ühe inimese nägu. Küll aga arvan, et linnaarhitekt saab arengut päris tublisti mõjutada, näiteks arhitektuurivõistluste propageerimisega.

Sellest vähesest, mis üldse on minu ametiaja jooksul ehitatud, saab siiski välja tuua päris mitu tähelepanuväärset hoonet.

Ehitatud on selle ajaga tegelikult ju palju, suuri ühiskondlikke hooneid muidugi vähem ja neist omakorda suur osa koledad kaubakeskused. Kuidas teie põhjendate, et need on just sellised, nagu on?

Oma olemuselt ei pea kaubanduskeskused tingimata arvestama ümbritseva linnaruumiga, nad on sissepoole pööratud. Ka ühegi aknata kaubanduskeskus toimib hästi. Peaasi, et oleks piisavalt suur parkimisplats ees, inimestel autod ning kodu ja kaubanduskeskuse vahel piisavalt heas korras asfalttee.

Kurb on küll, et kaubanduskeskuste tulek on pööranud kõik Eesti linnad autostumise teele.

Igas perekonnas on auto, mõnes kaks ja selle mõju on igal sammul tuntav ka linnas.

On tähelepanuväärne, kui palju ehitatakse ja laiendatakse uusi autoteid. Autod ja autoteed ei ole ju iseenesest negatiivne nähtus, neis autodes istuvad ju meie inimesed, aga paratamatult toimib selline tegevus jalakäijate avaliku ruumi arvelt. Autoteed täituvad automaatselt autodega, piiri siin ei tundu ees olevat.

Hiljuti tabasin end mõttelt, et kui ehitaks kiiresti forsseeritult suure hulga jalgrattateid, kas need täituksid siis kiiresti jalgratturitega? Arvan, et tasuks proovida.

Kuidas ise linnas liigute?

Elame praegu kesklinnas, seetõttu erilist vajadust auto järele pole. Mul oli suisa ametijalgratas, aga andsin selle ära ja lähen nüüd uut jalgratast ostma.

Aga paratamatult on autot ka vaja, et maal elavaid vanemaid külastada. Buss käib vaid korra päevas ja mis siin salata, väikse lapsega ei ole see kõige mugavam.

Mis on need teie linnaarhitektiks oleku ajal Tartusse ehitatud hooned, mille pärast tunnete uhkust, näiteks kolm?

Üks on kindlasti maaülikooli võimla. Maaülikooli inimesed tulid minu juurde ühe eskiisiga, mina meenutasin, et kuulge, teil on detailplaneeringus kirjas arhitektuurivõistluse nõue. Tulemusega on nüüd kõik rahul. Eks ka selle majaga on probleeme, iga suurema majaga on. See kipub ühest küljest üle kuumenema, aga seda on võimalik varjestusega korda teha.

Mainimisväärsed on kindlasti Tulbi-Veeriku elurajoon, mis on üks terviklikumalt välja ehitatud elurajoonidest. Ujula Konsumi juurdeehitis, mis on hea näide sellest, mis saab kaubanduskeskuse kastist, kui seda teiste funktsioonidega tuuni­­da.

Õnnestunud on Rebase tänava lõppu (Siili tänavasse) ehitatud kortermaja. Eeldusel, et see elurajoon ehitatakse lõpuni valmis, on see elamiseks väga hea keskkond. Kui veel jõe äärde kõnnitee saaks, oleks see kant võrdlemisi kesklinna lähedal ja inimesed saaksid jalgrattaga tööl käia.

Õnnestumiseks saab kindlasti pidada Lotte lasteaeda (arhitektid said lahenduse eest riigi kultuuripreemia), samuti on õnnestunud SEB maja kesklinnas, Tartu tervishoiukõrgkool Maarjamõisa väljal, Oa tänava kolm kortermaja Supilinnas ning vast valminud uued korterelamud Veski tänavas.

Ja mis on need kolm maja, mille pärast ei ole hea meel või on suisa häbi?

Võib-olla kõige õnnestunumad ei ole üks osa Jaamamõisa elurajoonist ning Purde tänava uued kortermajad. Seda eelkõige liigse tiheduse pärast. Aga veel ... Pigem on probleemid paljudel juhtudel avaliku linnaruumi lahenduses.

Näiteks Soola tänava kvartal, seal on jalakäijal ebamugav, kvartal on alles arengujärgus ja seal on probleemid, mida on kohati isegi raske defineerida. Aga kui kohal käid, siis saad aru, et no ei ole mõnus keskkond.

Peate silmas Kaluri tänava piirkonda, mis algab ja lõpeb eikusagil?

Jah, kuigi Kaluri tänav ise on täitsa tore ja ei ole sellisena tegelikult probleem.

Probleem on, et jõeäär ei ole igal pool käidav. Näiteks sadama territooriumil Sadamateatri ja Turusilla vahel on kallasrada katkestatud ning see mõjutab tervet linna logistikat ja tunnetust. Üks osa linnast on linnaelaniku jaoks välja lõigatud.

Kui me jõe äärde jõudsime, siis miks teie pakutud parkide ümberkujundamise, et mitte öelda hoonestamise kava ei leidnud mõistmist?

Kipun arvama, et paljus hakati arvustama arhitektuuri, kuid hoonestuskavas ei olnud meie fookus üldsegi sellel, millised tulevad hooned, vaid milline tuleb avalik ruum nende vahel ja mis printsiipidel see kujundatakse.
Aga igal juhul oli hea ja tähelepanuväärne, et teemat võeti tõsiselt ja tekkis korralik avalik diskussioon.

Aga võib-olla ei ole üldse aeg küps parki ehitama minna, mujal on ruumi küllalt. Parkidega saaks teha muud kui neid täis ehitada.

Peaksime pöörama tähelepanu sellele, et viimase buumi ajal tabas Tartut valglinnas­­tumine. Peaksime pakkuma inimestele võimalust elada ja olla kesklinnale lähemal. Valg­­linnastumisele peaksime välja pakkuma konkurentsivõimelise alternatiivi.

Hoonestuskava täitis oma eesmärgi, sest näitas, et kesklinnas on ruumi erinevate arengute jaoks. Järgmine kord mõnd olulist linnalist objekti kavandades on üks tugev alternatiivasukoht juures.

Olen saanud kolleegidelt head kriitikat ja vastukaja, loomulikult saan aru ka inimestest, kes on harjunud pargiga. Kui reporter läheb parki ja küsib möödajalutajatelt, kas pargi võiks täis hoonestada, siis loomulikult on vastus ei. Selles hoonestuskavas oli siiski vaid alla 40 protsendi hoonete all, ülejäänu oli autovaba aktiivne ja turvaline avalik ruum, sealhulgas park.

Miks Supilinnas ehitamine tekitab pidevalt kogukonna vastuseisu? Miks arendajad, arhitektid ja linnaarhitekt soovivad ehitada teistsugust linna, kui supilinlastele meeldib?

Minu meelest on väga tore, et Supilinna selts on tegus ja neil on oma seisukoht linnaosa arengu kohta. Oleme nendega ühel nõul, mis puudutab vanade hoonete kordategemist.

Küsimused tekivad uushoonestuse pinnalt. Erinevalt juba suhteliselt valmis ehitatud ja terviklikust Karlovast on Supilinnast päris suur osa veel valmimata, seda osa ehitavad aga tänapäeval ja tulevikus ning tänapäeva inimeste vajadusi arvestades tänapäeva arhitektid.

Mõnel pool maailmas on mindud «vana taastamise» teed, ehitatakse potjomkinlikult justkui vanade fassaadidega maju tänapäevase sisuga.

Minu meelest see ei ole õige, sest devalveerib vana keskkonda. Pigem restaureerime vana väärikalt ja ehitame kõrvale uue, mis on mahult sobiv, aga lahenduselt tänapäevane. Teise nurga alt asjale lähenedes on Supilinn päris mitmekesine keskkond, järjepidev uue ehitamine aitab seda mitmekesisust tagada.

Diskussioon sellel teemal käib, aga osa spetsialiste on selles diskussioonis praegu puudu või nõrgalt esindatud, pean silmas arhitektuuriajaloolasi, arhitekte ja tegelikke ehitajaid või arendajaid.

Kas detailplaneeringutesse lastakse liiga kergekäeliselt sisse kirjutada nõudeid, mida pärast pole mõistlik arvestada ja see sünnitab suurt tüli?

Ma arvan küll, et seda on juhtunud. Üks näide on uus Emajõe-äärne hoonefront, kus planeeringus on nõutud puitkonstruktsiooni, kuid linnavalitsus on ehituslubasid välja andes iga kord küsimust kaalunud ja leidnud, et see pole mõistlik.

Muide, Tartu linna on ehitatud päris palju maju, mida linlased peavad kivimajadeks, kusjuures tegelikult on tegu krohvitud puitmajadega. Mingil ajastul on kivi peetud väärikamaks ehitusmaterjaliks kui puitu. Kas nüüd on olukord muutunud?

Ma küll ei tahtnud kunstimuuseumi võistlust siin jutuks võtta, aga sealgi sai planeeringusse lause, mis jäi lõpuks tähelepanuta.

Ei leidnud tähelepanu, sest see sõnastus on väga mitmeti mõistetav. See on usu küsimus, kas sa usud nüüdisaegset arhitektuuri või ei usu.

Kui ei usu, siis see lause tähendab sisuliselt kitši; kui usud, siis see «naaberhoonete frondiga haakuv uushoonestuse visuaalne ja mahuline liigendus» ongi saavutatud konkursi võidutöös.

Mitmel puhul on jutuks tulnud, et kui arhitektuurivõistlusel valitakse kavand, ehitatakse maja valmis ja arhitektid kiidavad, jääb tavainimestel tõdeda, et tulemus on omapärane. Kas moodne arhitektuur eeldab selle väärtuse mõistmiseks eriharidust?

Üldiselt ei peaks eeldama. Arhitektuurivõistluste žüriides on tavaliselt pooled liikmed mittearhitektid. Just selleks, et valik oleks tasakaalus, et teine pool, arhitektid, ei valiks üksnes ääretult huvitavaid ja ääretult kalleid lahendusi.

Miks Tartus tegeldakse heal juhul parkide hooldamisega, kuid mitte kujundamisega?

Ma ei tea. Tegelikult tean küll. Linnavalitsuses tegeleb üks osakond idee otsimisega, teine teostamisega. Hea tulemus eeldab sügavamat koostööd, võib-olla ei ole see minevikus olnud kõige parem. Konkursse ja kavandeid on olnud, aga neid ei ole tihti kasutatud. Fortuuna tänava kaldapromenaad on siinkohal hea näide koostöö edenemisest.

Millised soovitused annate kaasa uuele linnaarhitektile?

Uuele linnaarhitektile soovin tasakaalukust, selget pilku, palju pealehakkamist ja jõudu! Demokraatlikule ühiskonnale kohaselt on avaliku ruumi temaatika paratamatult see koht, kus näen kõige suuremaid probleeme, aga ka võimalust midagi muuta.

Kuidas majad sünnivad, on paljudel juhtudel juba läbi mõtestatud viisil, mis tagab kvaliteetse tulemi. Avaliku ruumi puhul sellised juhised praegu puuduvad.

Senisest rohkem võiks kasutada ajurünnakuid, lõppude lõpuks on meil Tartus kaks kooli, kus õpetatakse maastikuarhitekte, samuti kool, kus õpetatakse tootedisainereid ja skulptoreid, seega palju kasutamata ajupotentsiaali. Nende inimeste puudutust võiks linnas rohkem tunda olla.

Tagasi üles