:format(webp)/nginx/o/2024/04/29/16037245t1hdb87.jpg)
Maria Lapteva Sidljarevitši näitus «Kõik tüdrukutest» rabab esimese asjana värvidega, seejärel sürrealismi ja inimestega, kelle näod on peidetud, moonutatud või värvitud mustaks. Näituse pealkiri suunab tõlgendama läbi tüdrukute, kuid minu jaoks koorub siit ikkagi midagi üldinimlikku – keerukus inimese sees, mis vaevaliselt ja natuke painavalt suhestub maailma ja teiste inimestega.
Minu humanitaarne tõlgendusi otsiv aju püüab kohe leida sümboleid, mille külge tähendusi haakida. Kuid mulle näib, et kunstnik provotseerib teistsugusele suhtlemisele. Ta pole püüdnud maalida sümboleid, mis kõneleksid vaatajale juba tuttavaid lugusid, vaid pannud lõuendile selle, mis on tema enda hääl, subjektiivne kujunditaju. Isegi kui ma ei tea, mida autor täpselt silmas pidas, on mul võimalik siin midagi ära tunda, sest see maailm, mida ta kujutab, on kooskõlaline.
:format(webp)/nginx/o/2019/11/19/12750902t1h7dbf.jpg)