Henn Uuetoa: eks tuleb siis toidupanga töö üle võtta

Henn Uuetoa Foto: Sille Annuk

Kui tüli majas, kipub ikka vahel juhtuma, et kahasse plaanitud tööst kujuneb ühe poole krimpsus näoga rassimine ning teise pahur passimine. See selleks, kummal pool on nüüd toidupank, kuid mina suunaks oma toiduabi vahelduseks mujale.

Aktsionär ma pole, kuid see vähene seljataguse kasvatamise kogemus on üht mulle juba õpetanud: olgu ettevõte kui tahes hingelähedane, omanike käekäigul on selle arengus suur roll. On siis toidupanga praegune suund ka areng või hoopis jalgalaskmine? Ega seda veel teagi.

Kui toidupank enam kui nädala eest mittetulundusühingutele Iseseisev Elu ja Valga Abikeskus e-kirja saatis ning nad üle parda heitis, olnuks osalisele ehk hea märk sellest, et oma panusel tasub silma peal hoida. Aga tark ei torma, turg kõigubki – ootame.

Pikalt aga passima ei pidanud, sest juba päev hiljem, 23. aprillil sai uudistest lugeda, et ka sotsiaalministeerium tunneb toidupanga tuleviku pärast muret. Riigiasutus ja tunneb muret! Miks siis mina sama ei peaks tundma?

Kuid murelikuks ei tee mind see, kus ja mismoodi toidupank järgmisel kuul toitu jagama hakkab. Noh, nagu ettevõtluses ikka – tee valigu ettevõte ise, peaasi, et see mu panustatud raha kasvama paneks. Toidupangaga on sama lugu, sest kokkuvõttes huvitab mind ikkagi see, mis mu soetatud ja poetatud makaronipakist, konservikarbist või tangukotist saab. Suuremat kogust, nagu aktsiatesse pandud raha puhul, ma tagasi ei oota. Tahan vaid, et abivajajal saaks kõht täis!

Ma ei ole suur panustaja olnud, aga nii mõnelgi korral olen väikese kotitäie ikka annetanud. Plaanisin jälle, kuid jätan selle plaani nüüd riiulisse ootama. Ei näe mõtet, kui sihtasutuse tulevik on ebaselge. Mis sest toidust laos ikka kasu on, kui seda jagada ei pruugita jõuda.

Ent nagu ikka, on võimalusi veel, saab ka toiduabi vajavaid peresid teisiti aidata. Kasvõi sotsiaalmeedia kaudu. Näitena toon Facebooki grupi, mil nimeks Narva mnt 89 Ühikas, kuhu olen õpinguteaegse esimese elukoha tõttu tolknema jäänud. Ja ega lahkuma pole kippunud, sest seal leidub nii nalja kui tõelist siirust.

Seda seetõttu, et eks ole ju tudeng vaene ja ehk tänu sellele ollakse kokkuhoidvad ning nii pole seal harvad postitused, milles üks üürnik järelejäänud ja aknalauale võtmiseks jäetud toidupoolisest teatab. Kahepoolne võit: toit ei lähe raisku ning teine saab kõhu täis.

Tõsi, tudengit ja vaesuses elavat peret on kohatu võrrelda. Võtame siis grupi Märgatud Tartus, kus viimase kuu jooksul olen samuti mõnd postitust kohanud, kus keegi kas lapse sünnipäeva pidamiseks või üleüldiseks hakkama saamiseks abi palub. Ja abikätt ka pakutakse.

Siit siis minu üleskutse: märgakem abivajajaid ka toidupanga annetuskastideta. Ehk mis ma öelda tahan: üleliigseid makaronipakke, konservikarpe ja tangukotte saab pakkuda ka iseseisvalt nii sotsiaalmeedias, tuttavale või tuttava tuttavale. Tulemus on ju sama ning aitamise tunne vahetumgi, sest tead, et sinu abipakk jõudis tõepoolest pärale.