Kohv loksub värisevate käte vahelt maha, aga pintsel aitab kohmakusest üle olla

Aime Jõgi
, ajakirjanik
Copy
Tiia Zeigo ei tea, kui palju tal häid aastaid veel alles on. «Ma elan iga päeva kui viimast. Tegutsen. Kui vähegi suudan, siis asju homsele edasi ei lükka,» ütles ta. Seinal saatusekaaslase Urmas Sinijärve loodusfotod.
Tiia Zeigo ei tea, kui palju tal häid aastaid veel alles on. «Ma elan iga päeva kui viimast. Tegutsen. Kui vähegi suudan, siis asju homsele edasi ei lükka,» ütles ta. Seinal saatusekaaslase Urmas Sinijärve loodusfotod. Foto: Sille Annuk

Hambaarst Tiia Zeigo sai ühel päeval aru, et tema tervisega peab midagi lahti olema, kuna instrumendid ei taha enam hästi käes püsida. Haiguse leidmise teekond kujunes pikaks ja vaevaliseks. Asjalood ei paranenud kuidagi, ametist tuli loobuda. Lõpuks selgus diagnoos – Parkinsoni tõbi.

Teadmine parandamatust kroonilisest haigusest, mis aastatega aina süveneb ja millele ravi puudub, viis Tiia Zeigo pikkadeks kuudeks musta auku. Nüüd on sellest möödas 15 aastat. «Alles iseendaga tööd tehes sain aru, et elu peab edasi minema,» märkis ta Tartu ülikooli kliinikumi üles seatud näitusel, et rääkida Parkinsoni haigusega inimestest ja nende loovusest.

Tiia Zeigo selja taga ta enda maalitud maastik õngitsejaga ja lillepildid.
Tiia Zeigo selja taga ta enda maalitud maastik õngitsejaga ja lillepildid. Foto: Sille Annuk
Tagasi üles