Tuul Sepp: autod linnaruumis ja ühisvara tragöödia

Tuul Sepp Foto: Margus Ansu

Alustame sellest, et ei ole autojuhte, jalakäijaid ja rattureid. Enamik inimesi, sealhulgas ka mina, kasutab liikumiseks kord üht, kord teist liikumisvahendit. Valik on selles, millise liikumisvahendi kasuks me otsustame ja millist otsust linnaruum kõige rohkem toetab.

Valik auto kasuks on sageli harjumuspärane ja mugav. Jala minekuks peab planeerima rohkem aega, bussid sõidavad graafiku alusel ja Tartus pigem liiga hõredalt, jalgrattaga liiklusesse minek võib tunduda ohtlik. Ma arvan, et harjumuse jõud on siinkohal siiski tugevam kui tegelik mugavus, sest autoga hommikustes-õhtustes ummikutes istumine ja päeval linna peal parkimiskoha otsimine ei ole sugugi tegevused, mis meeleolu tõstavad, samal ajal kui liikumine värskes õhus võib anda just selle hea tuju tõuke, mida tööpäeva alustamiseks või lõpetamiseks vaja on.

Autosõitu valides me kulutame ka ühist ruumi. Autode sõiduruumiks ja parkimiseks võetakse ruumi rohealadelt, rattateedelt ja jalgradadelt. Autod tekitavad müra, võttes ära meie ühise vara – vaikuse. Autod tekitavad õhureostust, kulutades ära meie ühise väärtuse – puhta õhu. Autod muudavad linnaruumi ka ohtlikumaks, sest kokkupõrkel nõrgemaga – jalakäija või ratturiga – maksavad just viimased oma tervise või eluga.