Jaan Tooming läks ära … Sõnastades sõnastamatut

Jaan Tooming 24. veebruaril 2012. Foto: Margus Ansu

Jaan Tooming läks ära ... Müriseva naeru saatel (kas või kujutluses), üsna-üsna tasakesi, ei ma tea. Surmast ja minemisest oli ta lavastajana aastakümneid mõtisklenud. Nüüd viimaks sai teada.

Toominga tipplavastus, Tammsaare tekstil põhinev «Põrgupõhja uus Vanapagan» räägib palju surmast. Kuhu kulgeme siitilmast? Kas põrgusse või taeva? Teeme haiget teistele ja iseendale. Kas võime loota lunastust ja õndsust? Olles usklik või uskmatu – vahet pole. Nendetaolisi mõtteid tekib kõigil. Süü on süü ja tegu on tegu. Hingerahu on ülim püüe, isegi kui see selgub alles elu lõpus.

16-aastaselt olin maailma mõtestamise süvahoovusi kobav neiu, kellele ei piisanud ametlikust maailmavaatest. Oli meil imeline emakeeleõpetaja Ants Järv. Tänu temale hakkasin teatrikunsti tuuma mõistma. Kuigi näiteks ooperit (kurvastasin Carmeni ja Traviata saatusele kaasa elades, madame Butterflyst rääkimata) õppisin tundma juba lastemuusikakoolis.