TARK TARTU ⟩ Õpetaja akud ei tohi tühjaks joosta, ütleb täislaetud füüsikaõpetaja Lauri Kõlamets

Kui Raatuse kooli loodusainete õpetaja Lauri Kõla­mets kooliaega meenutab, tundusid mõnikord tunnid talle igavad, pillimäng huvitas rohkem. Pillimäng pole praegugi huviorbiidilt kadunud, aga õpetajaametit peab ta nüüd niisama kirglikult. Foto: Kristjan Teedema

Loodusainete õpetaja Lauri Kõlamets laeb end hommikul värskendava duši ja väikse jalutuskäiguga kodust bussipeatusse ja bussipeatusest Raatuse koolimajja. Autoga ei sõida. Esimese kohvi joob töö juures.

Õpetaja kõige tähtsam omadus klassi ette ilmumisel on rõõmus meel ja lahke olek. Õpetaja ei peaks paistma selline, kes veab kogu aeg mingit koormat õlul, leiab Lauri Kõlamets. Enam ei ole ka seda rasket vihikupakki vaja kaasas tassida, kool on haridustehnoloogiliselt palju edasi arenenud.

Õpetaja ei ole aga ainult õpetaja. «Õpetajalgi on sõpruskond ja hulk huvisid, milles ta võib samuti eeskujuks olla ja teisi innustada,» püüab Lauri Kõlamets õpetaja kuvandit täiendada. «Õpetajad võivad olla sportlased, rahvatantsijad, näitlejad, koorilauljad, reisihullud, teatrifännid, fotograafid, käsitöömeistrid, polüglotid. Nagu kõik teisedki. Õpetaja on eelkõige inimene!»