REEDENE RÕÕM ⟩ Tartu võrkpallielu veerand sajandit juhtinud Alari Jõesaar: seda kuradi tööd ei soovitaks vaenlasele ka

Alari Jõesaar tõdes, et Eestis peab pallimänguklubi juhtimiseks olema kõva juurega inimene, kes ei kohku millegi ees. Kahjuks jääb neid inimesi üha vähemaks. Foto: Margus Ansu

Alari Jõesaar (55) on viimased 25 aastat juhtinud Tartu Bigbanki võrkpalliklubi. Pärast lõppevat hooaega paneb ta rahuliku südamega ameti maha, sest klubil on kõik olemas, et hakkama saada. Teatepulga võtab üle klubi pikaaegne mänedžer Hendrik Rikand. Jõesaare sõnul tema asemikku midagi roosilist ees ei oota.

Mis seisus oli Tartu võrkpall enne, kui teie alustasite?

Tartu võrkpall alustas normaalsel tasemel 1997. aastal. Siis oli selline võistkond nagu Ösel Foods, mis võitis kahe aasta jooksul nii Eesti meistritiitli kui ka karika. 1999. aastal kukkus suur toetaja tagant ära ning mulle ja Raivo Simsonile anti mingi aeg, et hakata ise asju ajama.

Mõtlesime, et proovime siis ära. Hakkasime mööda toetajaid käima ning kuu ajaga sai selgeks, et võistkond jääb püsima. See tiim on püsinud tänase päevani. Ainult korra olema pidanud peasponsorit vahetama. Pikalt oli Pere Leib ja siis tuli Bigbank.

Ütlesite ka 2020. aastal, et lõpetate klubijuhina. Kas nüüd on teil päriselt tõsi taga?

Toona ütlesin, et plaanin hakata lõpetama, sest ma ei jaksa enam sellega tegeleda. See üleandmine Hendrikule ongi kestnud juba viis aastat. Mina ei tegele enam saalikorralduse ja paljude teiste tähtsate asjadega.

Korra oli hirm, et kui ma lahkun, siis raha toetajatelt enam ei tule, sest elu ongi tänapäeval isikupõhine. Keegi ei tule sulle niisama raha pakkuma. Aga kui ma edasi töötaksin, läheksin siit kontorist jalad ees otse hauda. Õigel ajal tuleb osata ära minna.

Mida üks Eesti võrkpalliklubi juht teeb?

Ta võib alustada sokkide ja paelade ostmisest ning lõpetada raha kokku ajamisega. Küsimus ongi, kui palju sa suudad enda ümber koondada inimesi, kes neid asju ellu viivad. Ma olen küll nurga taga vaikselt tiksunud, aga samas teinud palju tööd, et raha otsida.

Päris ööpäevaringne amet see pole, aga telefoni peab alati vastu võtma. Kui palju on neid klubisid, mis on 25 aastat Eestis toime tulnud? Ega väga olegi, sest üks inimene peab sellega hommikust õhtuni tegelema.

Kas te annate ameti rahuliku südamega üle?

Süda on selles mõttes rahul, et meil peaaegu pole võlgu ega laene. Klubil on kõik olemas, et hakkama saada. Aga ei tea, kuidas sponsorid Hendriku vastu võetavad. Ta on kindlasti võrkpallifanatt. Ma täpselt ei tea, kas tal on üheksa või kümme ametit, aga õige see pole, sest ta põleb nii läbi. Olen selles täiesti veendunud.

Hendrik peab endale inimesi juurde võtma, ühel inimesel pole võimalik kõike korraga teha. Kui ta selle asja uhkelt käima saab, siis on ta väga kõva mees. Siis võib talle isegi ausamba kuhugi teha.

Kõik 25 aasta jooksul Tartu Bigbanki võidetud auhinnad kapi peale ära ei mahu. Alari Jõesaare sõnul olid kõige magusamad ikkagi esimesed tiitlid. Foto: Margus Ansu

Nagu juba ütlesite, siis Eestis peab pallimänguklubi juhtimiseks heas mõttes fanatt olema. Kas on oht, et need entusiastlikud inimesed saavad Eestist otsa?

Ma oleks elus saanud palju parema ameti peale, kui poleks võrkpalliklubi 25 aastat järjest juhtinud. Aga see ongi mingi fanatism, mis tõmbab sind oma hobi poole ja enam lahti ei lase. Ausalt öeldes on see selline kuradi töö, et ei soovitaks seda vaenlasele ka.

Sellepärast ongi Eestis nii vähe võrkpalliklubisid, et pole inimesi, kes tahavad minna kuhugi linna ja leida raha ning sellega võistkond teha. Eesti riigis on see ääretult raske, keegi ei tule sulle raha kinkima. 25 aasta jooksul on tulnud meile kaks sponsorit ennast ise pakkuma.

Eesti võrkpalliklubid said tänavusel hooajal rahvusvahelist kogemust vaid Balti liigas. Vahepeal oli õhus nii Eesti-Soome ühisliiga kui ka Ida-Euroopa liiga sünd. Eurosarja CEV Challenge Cupi mängis Tartu viimati 2022. aastal. Milline neist variantidest oleks rahaliselt Tartu Bigbankile kõige rohkem kontimööda?

Meil oli eelmisel aastal Eesti-Soome ühisliiga asjus kõik kokku lepitud, otsisime juba isegi toetajaid. Siis kukkusid kahjuks soomlased projekti tagant ära.

Meie riik on nii väike, et sõita ükskõik mis Eesti otsast bussiga Tallinna ja sealt edasi Soomes veel 400 kilomeetrit põhja poole pole mingi probleem. Sellepärast ongi kõige mõistlikum teha Eesti-Soome ühisliiga. Kui Tallink sellest koostööst huvitatud on, siis seisab kogu asi ainult soomlaste taga. Süüa saaks ju laeva peal ning see oleks kõige odavam variant mõlemale poolele.

Ida-Euroopa liigal ma mõtet ei näe, sest me ei jõua maksta lennukipiletite eest Ukrainasse või Poola. Meie rahakoti peale see ei hakka. Tartu võrkpalluritel on buss, millega nad liiguvad ja unustame need kuradi lennukid üldse ära.

Ja eurosari ka – kui kogu trall on paari mängu pärast, tekib küsimus, et milleks. Ma pole tiimiga kunagi Euroopas kaasas käinud, sest mina lähen ju maksma tuhat eurot või isegi rohkem. Pigem las läheb keegi, kes on võistkonnale reaalselt vajalik.

Võrkpalli Eesti meeste meistrivõistlustel mängib praegu neli klubi. Kuidas neid juurde saada, et konkurents suurem oleks?

On vaja seda inimest, kes jaksab ja tahab. Ma pakun näiteks sulle, et mine Haapsallu ja hakka seal võrkpalli arendama, otsi raha ning pane meistriliiga tiim kokku. Sa ju ei taha omast vabast tahtest seda teha.

Võtame Võru Barruse näite. Tulid rikkad toetajad, kes ütlesid, et meil on selline raha, kas olete huvitatud. Leiti vajalikud inimesed ning pandi värk käima.

Kui ma edasi töötaksin, läheksin siit kontorist jalad ees otse hauda. Õigel ajal tuleb osata ära minna.

Tegelikult seisneb põhiline probleem Tallinnas. Seal peaks olema vähemalt kolm võistkonda, aga pealinnas pole fanatte, kes viitsiksid iga päev mööda toetajaid käia. Sellest ei piisa, et saadad meili või kirjutad Messengeris, et anna mulle raha.

Rakvere võiks vabalt oma meistriliiga tiimi teha, neil on sponsorid olemas. Tallinnas vähemalt üks tiim juurde ja olekski mure murtud. Kuus võistkonda Eestis, see on ju ideaalne. Aga vaja ongi seda kõva juurega inimest, kes klubi juhiks. Sulle öeldakse iga päev ei, aga sa lähed uuesti ja uuesti ning käid inimestele närvidele. Oled nagu tank, mis liigub kogu aeg edasi.

Võru ja Tartu vaheline poolfinaalseeria oli hea näide sellest, kuidas kohalik võrkpall võib Eestis saalid puupüsti täis tuua. Mida teha, et see oleks nii terve hooaja?

Kui Tallinnast oleks kaks võistkonda poolfinaalis olnud, poleks nii palju rahvast saali tulnud. Aga see ongi Lõuna-Eesti derbi.

Kunagi olid Tartu ja Pärnu ning Tartu ja Viljandi, mis saalid täis tõid. Tallinnas on publikut alati vähe olnud, aga seal on raha. Selver/TalTechi ja Tartu Bigbanki mänge peaks paremini reklaamima, ehk tuleks rahvast siis saali ka. Võru meistriliigasse tulek on olnud selles mõttes täielik maasikas, et võrkpallist hakati jälle kirjutama.

Üks võrkpallimäng on ainulaadne etendus, mis ei kordu mitte kunagi. Kui teatris on inimene lahkelt nõus välja käima 60 eurot pileti eest, siis võrkpallisaali tuleb pealtvaataja kaheksa euro eest ja nuriseb. See on tegelikult absurd. Poisid, kes praegu mängivad, on kümne aastaga täiesti katki. Me peaks neile kaasa tundma ja neid aitama.

Võru Barruse võrkpalliklubi jõudis tänavu esimest korda Eesti meistrivõistlustel finaali. Poolfinaalseeria otsustavat mängu Tartu Bigbanki vastu tuli Võru spordihoonesse vaatama klubi ajaloo rekordilised 850 inimest. Foto: Helin Potter

Kuidas jäite Tartu Bigbanki selle hooaja tulemustega rahule?

Naiskonna puhul on mul selline tunne, et ilusad tüdrukud on tulnud siia Tartusse ja nad ei teadvusta endale, et neile antakse tasuta transport, söök ja majutus kõik kätte. Nad peaksid väljakul rohkem pingutama ja võrkpalli nautima. Eks nende peatreener Andrei Ojamets on ka nüüd elu veidi rahulikumalt võtma hakanud. Vanust juba veidi on ja kõik need naisevõtud ja värgid ... Selge on see, et järgmisel hooajal nii rahulikult võtta ei saa.

Kui teatris on inimene lahkelt nõus välja käima 60 eurot pileti eest, siis võrkpallisaali tuleb pealtvaataja kaheksa euro eest ja nuriseb. See on tegelikult absurd.

Meeskonnal keeras Martti Juhkami vigastus kogu süsteemi pea peale. Me läksime veidi õhukese koosseisuga seda hooaega mängima. Tagantjärele oleks võib-olla pidanud põhimeestele rohkem puhkust andma ja mitte lõhkuma neid. Arvan, et kui Juhkami oleks platsil olnud, oleks me Eesti meistrivõistlustel finaalis olnud. Ma võin mürki võtta selle peale.

Ilmselt oleks me ka Balti liiga finaalis suutnud Juhkami abiga Selver/TalTechi alistada. Me tegelikult olime võidule ju päris lähedal, aga siis läks Marx Aru servijoone taha ja meie meestel käis krõks ära. Juhkami on liider, kes oskab rasketes olukordades öelda, et võtame ennast kokku. Peale tema meil praegu liidreid platsil pole.

Mille üle te selle 25 aasta jooksul kõige uhkem olete?

Esimene tiitel aastal 2005 oli hästi vahva. Pean oluliseks seda, et oleme võtnud tiimi noored mehed ja teinud neist Eesti koondise mängijad. Robert Täht, Renee Teppan ja Märt Tammearu on vaid mõned näited.

Kunagi muidugi ei räägita sellest, mis pulli nüüd juba edukad mängijad siin esimestel hooaegadel tegid. Vahel tuli isegi mul saali minna ja poistele sõnad peale lugeda.

Kõige suurem asi on see, et Tartu Bigbanki võrkpalliklubi on kestnud nii kaua.

Kui te enam klubijuht pole, siis mida te edasi plaanite teha?

Ma ei välista ühtegi asja. Proovin kõigepealt oma elu järje peale saada. Mul on vaja rahu ja sellest kõigest eemal olla. Ma ei taha olla enam see robot, kes 24/7 teeb asju. Mind valdab praegu suur kergendustunne.

Mis on teie reedene rõõm?

Ma naudin reedeti seda, kui saan teha seda, mis mulle endale meeldib. Magan, koristan, võtan õlle või kaks ja käin saunas. Tuleb nautida seda värki, siis püsib inimene terve ka.