Sulev Valner: mis on arengulepped ja kuidas tänu neile Eestis elu paremaks muuta

Sulev Valner Foto: Erakogu

Praegu pole justkui üldse hea aeg rääkida millegi uue tegemisest. Teame kõik, et raha pole riigil mitte lihtsalt vähe, vaid paljudes valdkondades ja riigieelarves tervikuna on puudu. Sama räägivad kohalikud omavalitsused. Aga samas pole ka vist kunagi halb aeg hakata tegema üht õiget asja. Lõuna-Eesti kui tervikliku regiooni väljaarendamine kahtlemata oleks õige asi.

Omamoodi teebki sedasama juba kultuuriväljal Tartu kui Euroopa kultuuripealinn 2024. Lõpuks ometi on Tartu ja Lõuna-Eesti teised omavalitsused leidnud ühise missiooni ning pakuvad ennast nii muule Eestile kui ka Euroopale ja kogu maailmale kui üht omanäolist piirkonda, mille keskus on elav ülikoolilinn Tartu. See on hea nii Tartule kui ka Lõuna-Eestile. Kui piltlikult öelda, siis Tartu saab Võrumaa suitsusaunadest ja seto leelost kõvasti jõudu juurde.

Lõuna-Eesti kui regiooni mitteametliku pealinnana saab esindada palju suuremat piirkonda vähemalt veerand miljoni inimesega. See on juba kandepind, kuhu tasub ka mõnda uut lennukit ja rongi püsivalt käima panna. Samamoodi võib öelda, et Lõuna-Eesti maakondade inimestele on vaja käeulatuses Tartut kui tugevat keskust, mis suudaks kanda välja palju suuremat rolli kui lihtsalt üks natuke suurem maakonnakeskus.

Kas me räägime riigi vaates eelkõige millegi ümberjagamisest? Teatud tasandamine ja tulude ümberjagamine Eesti sees eri piirkondade ja ka omavalitsuste vaates on alati toimunud ning see on ka õige. Ei ole päris nii, et kõik Harjumaal teenitu jäägu Harjumaale ning teised Hiiumaast Valgamaani saagu ise oma teenitud tuluga hakkama. Kui tahame, et Eesti võimalikult ühtlaselt areneks, peab ka mõnda asja seespool ühtlustama. Kuid Lõuna-Eesti kui regiooni arenguleppel on hoopis teine lähtepunkt.

Kas Eesti regionaalpoliitika üks keskne probleem pole mitte teiste Eesti regioonide arengu liiga suur mahajäämus võrreldes pealinna piirkonnaga? Ei ole ju saladus, et sel ajal kui Tallinnas ja Harjumaal on SKT elaniku kohta juba üle Euroopa Liidu keskmise, on Eesti teistes piirkondades see enamasti umbes poole väiksem. Kas seal piirkondades elavadki põhimõtteliselt teistsugused, vähem võimekad inimesed? Vaevalt.

Või on küsimus, miks nende inimeste ja piirkondade arengu potentsiaal siis ligilähedaseltki samamoodi ei avaldu kui pealinlastel? Albert Einstein olevat öelnud, küllap pidades eelkõige silmas teadust: hullumeelsus – see on korrata ühte ja sama asja ootuses saada erinevaid tulemusi.

Regionaalsete arengulepete katseprojekti üks lähtekohti ongi eeldus, et Eesti piirkondade, näiteks Kesk- või Lõuna-Eesti arengus on peidus seni mingil põhjusel kasutamata olulist potentsiaali. Et seda kätte saada, tuleks midagi teha senisega võrreldes teistmoodi. Kui soovida, et ka mujal kui pealinna regioonis elu veel paremini areneks, tuleb järelikult otsida ja toetada iga piirkonna sisemisi arengueeldusi, mis seni pole mingil põhjusel avaldunud.

Eesmärk ei ole siin niivõrd midagi toetustena ümber jagada, vaid luua juurde, anda piirkondade sisemisele arengupotentsiaalile uusi võimalusi. See pole mitte ainult võimalus neile regioonidele, vaid kogu Eestile.

Kas Eesti regionaalpoliitika üks keskne probleem pole mitte teiste Eesti regioonide arengu liiga suur mahajäämus võrreldes pealinna piirkonnaga?

Kui värskes majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumi majanduse visioonidokumendis on räägitud kogu Eesti majanduse kahekordistamise eesmärgist, siis vaevalt sellist kasvu õnnestuks saavutada ainult Tallinna tohutu sisemise kasvuga, muud Eestit kõrvale jättes. Kui tahame päriselt saavutada riiklike strateegiadokumentide (sealhulgas riigi peamise arengustrateegia Eesti 2035) eesmärkide täitmist, peab see edu küllap ikka tulema kogu Eesti arengu kasvu pealt.

Regionaalministri algatatud regionaalsete arengulepete ja nõukogude katseprojektis on Lõuna- ja Kesk-Eestis ühe laua taha toodud maakondade ja ministeeriumite esindajad, ülikoolid ja ettevõtjad. Projekti üks eesmärke on selgitada, kas üksikust maakonnast suurema regiooni ettevõtluse arengule suunatud arengulepe ning seda toetav ja tagant tõukav regionaalne nõukogu võib olla senisest parem viis ühiskonna ootustele vastavaid tulemusi saada. Suur eesmärk on Eesti-sisese regionaalse ebavõrdsuse vähendamine.

Küsimus on ka senisest palju paremas koordinatsioonis riigi eri valdkondade ja regionaalse vaate vahel, sest pole kahtlust, et iseenesest igas ministeeriumis tahetakse oma valdkonnale parimat. Tehakse ju paljusid häid asju, aga sageli iga ametkond rangelt eraldi.

Seal kõrval ajavad ka riik, maakonnad ja omavalitsused igaüks eraldi oma õigeid asju. Igaüks omas tornis, nagu on kombeks öelda. Seda puudust märkis OECD juba Eesti riigivalitsemise kohta tehtud raportis aastal 2011.

Regiooni loomise panustamine ei olegi sedasi vaadates mitte niivõrd kulu, see on investeering regiooni tulevasse kasvu igas mõttes, nii majandusliku arengu vaates kui ka lihtsalt inimestele hea elukeskkonnana. See loodetavasti võiks ka peatada senise mõne piirkonna rahvastiku pikaaegse vähenemise, mis jälle omakorda võib luua uusi eeldusi piirkonna majanduslikuks arenguks.

Seetõttu nähakse regiooni olulise arengueeldusena ka rahvastikuprotsesside tasakaalustamist ehk et piirkonnas elaks piisavalt tööealisi inimesi.

Mis on plaanis? Praegu on Lõuna-Eestis selle katseprojekti käigus plaan saada suveks eelnõuna valmis ja sügisel allkirjastada Lõuna-Eesti kui hea ettevõtluskeskkonna arengulepe. Selle valmistavad ette eksperdid, arutab läbi nõukogu ja pärast kooskõlastamiste ja avaliku arutelu ringi allkirjastavad võimalikult kõrgel tasemel asjaosalised.

Seni on kokku lepitud, et arengulepe keskendub kaheksale põhisuunale. Näiteks on eesmärk Lõuna-Eesti kui toimiva ja inimeste jaoks tunnetuslikult eksisteeriva regiooni loomine. Sealhulgas keskendutakse ettevõtlus- ja majandusarengu hoogustamisele. See sõltub omakorda aga talentidest ja kvalifitseeritud tööjõust. Seetõttu nähakse regiooni olulise arengueeldusena ka rahvastikuprotsesside tasakaalustamist ehk et piirkonnas elaks piisavalt tööealisi inimesi.

Kogu regioonis soovitakse panustada ka ettevõtliku haridusruumi loomisse, kus oleksid täiendus- ja ümberõppe võimalused vastavalt tööjõu nõudlusele. Tähtis on tagada, et ettevõtetel, mis vajavad kas riskikapitali investeeringuid, pikaajalisi laene või tagatisi, oleks kättesaadav kapital, mis vastab ettevõtluse iseloomule.

Samuti tuleb luua regioonisisesed head ühendused, sest need on eelduseks tööjõu mobiilsusele, suurendades töökohtade valiku mitmekesisust ja panustades seeläbi majandusliku konkurentsivõime kasvu Lõuna-Eestis. Muidugi on tähtsad ka rahvusvahelised kiired ja sujuvad ühendused. Töökohtade ja heade ühenduste kõrval nähakse arenguleppes kvaliteetsete teenuste kättesaadavuse tagamist, tehnilise taristu väljaarendamist ning kvaliteetsete eluruumide kättesaadavust.

Loomulikult on see kõik praegu alles pika tee algus. Ei ole võib-olla realistlik kohe selle aasta piires kokku leppida mingeid väga suuri ja kiireid muudatusi, aga kui vaadata Lõuna-Eesti arendamist näiteks järgmise viie-kuue aasta perspektiivis, siis võib juba samm-sammult seada suuremaid eesmärke, kuhu regionaalse nõukogu eestvedamisel näiteks aastaks 2027 või 2030 välja jõuda.