Ars longa! Mart Kivastiku kunstijutt

Evi Gailiti mõned maalid. Foto: Margus Ansu

Mõni päev tagasi müüs Armin Kõomägi telekas oma maalikogu. Põhjus oli väga lihtne: tal polnud oma maalide jaoks enam aega. Aeg-ajalt tulid pildid muidugi meelde, siis Armin kindlasti heitis neile pilgu peale, aga enamasti seisid nad näoga seina poole kusagil nurgas ja kogusid tolmu.

Aga on ju ütlematagi selge, et raamatul, mida ei loeta, ja pildil, mida ei vaadata, puudub igasugune mõte, ta on vaid tükk pappi ja paberit. Kunst ärkab ellu vaid siis, kui teda vaadatakse, kuulatakse või loetakse.

Kõomägi tegi väga mõistliku otsuse, et ta müüb oma seisma jäänud kunsti maha ja – oh üllatust! – ilmnes, et alates hetkest, kui ta oma esimesed tööd ostis, olid maalide hinnad tublisti kasvanud. Järelikult? Armin Kõomägi, kes vist on ainuke ärimees Eesti kirjanike liidus, mõistis, et ka kunsti tasub osta ja müüa.