Kriisiolukordades tuleb olla valmis inimeste kaitseks

Jüri Laurson Foto: Margus Ansu

Venemaa tegi teises maailmasõjas õhurünnakuid Eesti linnadele juba 1941. aastal, aga hirmsaid purustusi tekitasid need 1944. aasta märtsis Narvale, Tallinnale, ka Tartule.

26. märtsi õhtul umbes seitsme paiku tekkisid Tartu linna kohale esmalt valgustuspommide kobarad, mille taustal oli linn valge nagu päeval ja hooned kaugele nähtavad. Valgusalasse ilmus hulk pommilennukeid, mis purustasid suure osa kesklinna hoonetest ja paljusid hooneid üle linna.

Praegu peab Venemaa vallutussõda Ukrainas. Ei oska ette kujutada, kui hirmsaid sõjakoledusi peavad taluma Ukraina pered. Oma elu hinnaga sõdivad ukrainlased oma vabaduse ja ühtlasi ka meie vabaduse eest, loodame, et nad võidavad.

Tänapäeva inimesi on suigutanud kaheksa kümnendit rahuaega. Eesti valitsused on unustanud pommivarjendite ehitamise, neil polevat olulist rolli ja ülalpidamine kallis. Muretsema paneb, et kaitseme innukalt putukate elurikkust, aga ka inimeste kaitsmisele tuleks mõelda laiemalt. On mõistlik nõuda uute hoonete rajamisel varjendeid. Tasub tähele panna, et kriisiolukordi pole arvestatud ka väikemajade ehitamisel, kus puuduvad keldrid, sageli ahjud või kaminad.

Nagu meediast kuulda, on Soomes, kus elab ligi 4,6 miljonit inimest, ehitatud pommivarjendeid, kuhu mahub 4,6 miljonit inimest. Aga meil?