Kuidas on arenenud ja peaks arenema Tartu Ülikool? Vastab Anne Lill

Anne Lill Foto: Tartu Ülikool

Vastab klassikalise filoloogia professor Anne Lill

Kas Tartu Ülikool on viimase viie aasta jooksul piisavalt arenenud, et anda tänapäeva nõuetele vastavat konkurentsivõimelist haridust, või peab ta oma positsiooni ja maine parandamiseks veel kõvasti pingutama?

Saan vastata humanitaaria seisukohalt ja filoloogina. Ega ülikooli saa vaadata lahus kogu riigi arengutest. Samad suundumused, mis häirivad haridus- ja kultuurielu laiemalt, on probleemiks ka ülikoolis. Pean siin paratamatult olema kriitiline.

On erialasid, kus areng on hoogne, kuid nn inimlike aladega seonduv (mida ju humanitaaria on) jääb tagaplaanile, ja mulle tundub kahjuks, et üha rohkem. Murelikuks teevad arengud Lääne-Euroopa keelte ja kultuuridega seotud erialadel, kuhu kuuluvad ka väikesed erialad (vähe üliõpilasi).

Tahaks meenutada, et tähelepanuväärsel kombel olid need erialad kas kõrvale tõrjutud või ainult kuidagiviisi hingitsemas ka nõukoguliku režiimi ajal (kõrghariduses puudusid siis klassikaline filoloogia, skandinavistika, romaani filoloogia).

Tookord võis selle taga tunda ideoloogilist survet (ära tiku läände!), nüüd on see küll kadunud, kuid ideelise puuri asemel on rahaline.

Praegu viib kõik-müügiks-mentaliteet selleni, et võimalikult palju ja võimalikult lihtsalt asju (nt aineid, üliõpilasi) kokku suruda, ja seda on tunda eriti viimastel aastatel. Aga kuskil tuleb piir ette ja edasine pole enam kõrgharidus.

Tuleb ikka korrata, et filoloogia pole pelgalt keele äraõppimine, vaid kultuuri eri valdkondadesse (sh keelde) sügavuti minek. Eks siin tule ka erialade siseselt endale kõrgemaid nõudmisi seada.

Eesti kultuurikiht on üsnagi õhuke ja eriti humanitaaridel on sellest tulenevalt mitmekordsed kohustused. Ei saa mõelda ainult enda müümisele väljapoole, sest vastutust peab tundma ka selle eest, mis siin ja praegu toimub.

Lisaks, eriti kultuurisuunitlusega valdkondades pole projektipõhine tegutsemine hea tee haritud inimese ettevalmistamiseks, ja jällegi on haavatavam filoloogia, kus teema valdamist ette valmistavad staadiumid on pikad. Vastates küsimusele: jah, kõrghariduses peab väga palju pingutama ja huma-nitaariat peab väärtustama, et kuuluda kõrgelt ja sügavalt haritud euroopalikku haridusellu.

Mida peaks tegema mai lõpus valitav uus rektor, et Tartu Ülikoolist saadav haridus ja siin tehtav teadustöö oleks veelgi parem ja tähelepanuväärne kogu Euroopas?

Tulevasel rektoril peaks olema avar ja intelligentne arusaam, mida tähendab universitas kui tervik ja miks alma mater on rohkemat kui üksikud edulood ja tehnoloogilised arengud.

Ülikool peaks arenema tasakaalustatult, seda nii akadeemilises kui ka finantsilises plaanis. Rektor peaks püüdma piiri panna bürokraatia haardele, administratsiooni laienemisele ja muu hulgas küsima, kas kõik nõustajad (keda on ikka üsna palju tekkinud) seda ka tegelikult on.

Ärimudel ülikoolis ei tööta: õppejõud pole siiski teenindajad ja üliõpilased kliendid, kellel on alati õigus.

Usun, et mitte ainult huma-nitaaria poolel ei tekita ülikoolisisene kauplemine arusaamatust ja vastumeelsust, näiteks maksmine teatud ruumide eest õppetöö või teadustöö tarbeks (nt konverentside puhul). Pole ikkagi loomulik, et linnas (nt Taskus) saab korraldada konverentsi soodsamatel tingimustel kui ülikoolis.

Soovin rektorile arukat ja kultuurset pilku, et pidada silmas ülikooli tähtsust peale lähituleviku kindlasti ka kaugemas tulevikus, ut omnia optime procedant.