GALERII ⟩ Põsankade maalijaid oli töötoas algul vähem, kui oodati. Põhjuseks Venemaa pommirünnakud Ukraina linnadele (3)
23. märts 2024, 18:10
Tartu mänguasjamuuseumis oli huvilistel juba võimalus kaunistada lihavõttemune kõige imelisemate mustritega, mida inimene vähegi ette kujutada oskab. Mustri detailide joonistamiseks oli vaja vahapliiatsit, vaha ja küünlaleeki, loomulikult värve ning kõikide nende vahendite ja tööriistade head tundmist ja käsitsemisoskust.
Ülestõusmispühadeni on veel aega nädalajagu päevi, aga ettevalmistusi tasub alati varakult teha ja vilumust harjutada. Kunst on selles, et vahaga tuleb katta see munakoore pind, kuhu värvi peale panna ei taha. Siis valida järgmine toon, millega muna värvida, ja siis järgmine ning iga kord katta vahaga kinni uus osa juba värvitud pinnast. Samal ajal planeerides, missugust lõpptulemust soovitakse. Kui värvid on kinnitunud ja kuivad, tuleb vaha munalt üles soojendada ja maha pühkida. Siis alles näed, kas tuli välja või ei tulnud.
Töötoa korraldasid kogukonnakeskuse Ukraina Maja eestvedajad Olena Solohub ja Anna Sumyk koos mänguasjamuuseumi töötajatega.
Anna Sumyk näitas tervet korvitäit mune, mida ta sel aastal on juba kaunistanud, ja tunnistas, et kumerale pinnale geomeetriliste rahvamustrite maalimine on küllalt keerukas ettevõtmine. Kui ta igal kevadel sellega alustab, peab temagi enne natuke harjutama, sest esimesed maalingud tulevad ikka pisut värisevad.
Vahapliiatsiga kaunistatud mune nimetavad ukrainlased põsankadeks (rõhk esimesel silbil). Vahapliiatsiga maalimise tehnikat kasutatakse muidu ka Poolas, aga Poolas on pisut teistsugused mustrid.
Ukraina Maja ettevõtmised ühendavad nii neid ukrainlasi, kes on Eestis elanud juba aastaid, nagu Olena Solohub ja Anna Sumyk, kui ka neidki, kes sõjapõgenikena saabunud siia paari aasta eest või hiljem. Samuti kõiki Ukraina sõpru ja eestlasigi.
Põsankade kujundamise töötuppa sel laupäeval tuli ette registreerida ja kõik kohad olidki varakult broneeritud. Ometi jäi osa ukrainlannasid tulemata. Anna Sumyk oli kindel, et selle põhjus ei ole miski muu kui eilne massiivne pommirünnak Kiievile ja Harkivile ning teistele Ukraina linnadele, suured elektrikatsestused ja uued hukkunud.
«Niisugused uudised mõjuvad meie inimestele väga ja pärast selliseid rünnakuid on nad emotsionaalselt endast väljas, nad ei taha välja tulla,» teadis Anna Sumyk. «Nii on varemgi olnud ja me oleme sellega harjunud, mõistame.»
Ometi leidsid Olena ja Anna, et Ukraina Maja üritustel märkavad nad kaasmaalaste näol ka rõõmu ja kuulevad nende elust helgemaid seiku. Aga kuni sõda kestab, ei saa rõõm olla täielik.
Mänguasjamuusuemi arendusjuht Marge Pärnits kirjeldas omakorda, kuidas ukraina naised üllatasid muuseumit sellega, et maalisid muuseumi maskotile karu Lillekäpale tema isikliku muna. Muna näeb välja nagu karu ise – see tähendab, et sel on peal Lillekäpa detailideni täpne portree.
Tõe huvides tuleb ka märkida, et päeva esimese tunni tühjad kohad täitusid töötoas hiljem kuhjaga.
