Minna kirjad Siberist: suur rõõm peediseemnetest ning lubadusest järgmise pakiga saata katel ja kohvikann

Minna ning ta pojad Enno ja Udo Knaps kodust kaugel Siberis kartulivagude vahel. Foto: Erakogu

Eestis 75 aastat tagasi, 1949. aasta 25. märtsil alanud küüditamine jättis rahva südamesse sügavad haavad. Mina polnud siis, 1949. aastal veel sündinudki, kuid ometi olen küüditamisest olnud puudutatud lapsest saati.

On aasta 1957, olen kolmeaastane. Elame Tartus 21. Juuni (nüüd Rüütli) tänaval kolmetoalise ühiskorteri ühes toas kolmekesi: isa Elmar, ema Velda ja mina. Minu esimesed lapsepõlve mälupildid on just sealt.

Esmalt mäletan, et ühel päeval lisandus meie tuppa kolm voodit. Teiseks, kööki tekkis imelike kärtsude värvidega käterätik – ererohelisel-elektersinisel taustal erepunased lilled. Rätiku värvid ei meeldinud mulle. Teadsin, et see on Hiina rätik ja toodud kingiks Siberist. Et rätik mulle ei meeldi, jätsin enda teada.