Massioperaator kindlustab pakkija tööga

Nõos maiustusi valmistava firma Cautes pakkijad Siiri Kaarna (vasakult), Eda Tiideberg ja Svetlana Sokolova lasid muudkui kätel käia ning jälgisid, kuidas reporter Vilja Kohleril (seljaga) lehmakommide pakkimine läheb. Ega ikka läinud küll: sel ajal, kui vilunud pakkijad said paberisse kümmekond kommi, pusis reporter paberisse ühe kommi ning tõtt-öelda ei kannatanud tulemus kriitikat. Foto: Viktor Burkivski

Kommitööstus Nõos võtab tööle keetja ja kommipakkija, teatab kuulutus. Oo, mis meelitav ülesanne! Inimene võib ju mõnikord nõrkustele järele anda ning rannahooaja vahele jätta.

Esimene mulje on Nõos kompvekke, marmelaadi, erisuguseid maiusi ja küpsiseid valmistavas firmas Cautes väga hea. Isegi teisel korrusel kontoris levib mõnus magus, aga mitte liiga magus lõhn. Alumisel korrusel tsehhis müdistab miski aga väga kõvasti nagu stants. Kas tõesti käib kommide vormimine sellise mürinaga?

«Ei, kommide lõikamine on vaikne töö,» naerab Cautese juht Kalju Kruus. «See müdin tekib katlas kommisegu segamisest.»

Katlas keeb parajasti oma 120 kraadi juures 60 kilo tulevasi lehmakomme. Lähemalt uurides selgub, põhilise osa lehmakommidest moodustab suhkur: 60 kilo kommisegu tarbeks kulub 36 kilo suhkrut ja 18 kilo glükoosisiirupit.

«Kompvek on hea siis, kui see on magus,» muheleb Kalju Kruus ja paneb omale kohvi sisse paar lusikat suhkrut. Peale suhkru ja siirupi käib lehmakommide sisse kondenspiim ning üsna või moodi taimerasv.
Enam-vähem samasugune koostis on ka iiristel.

Milleks kaks paberit?

Mis siin ikka pikalt lobiseda. Kus on kommimäed, kastid, kotid ja kaal, millega kommipakkija peab töötama? Aga vaat kus lops: selgub, et lehmakommide pakkijal polegi muid abivahendeid peale nobedate näppude.
Kommipakkija töö ongi massioperaatori ehk lõikaja käest tulevate lehmakommide ükshaaval paberisse keeramine. See asi tundub nüüd sama kahtlane nagu hambapasta tuubi tagasitoppimine, aga olgu, proovime uut ülesannet.

«Kõigepealt võtate pealmise paberi, siis sisemise paberi ja sätite selle serva natuke pealmisest paberist üle, siis tuleb paremini välja,» annab Cautese pakkija Siiri Kaarna otsa kätte. Siis tuleb komm paberi alumisele servale sättida ja keerutama hakata.

«Lehma pilt peab ilusti keskele jääma,» märgib pakkija Eda Tiideberg. «Nüüd keerutage, tõmmake paber keskelt sirgeks, vajutage otsad korraga kinni ja murdke ilusti ühesugusteks kolmnurkadeks.»

Nii pakivad Cautese nobedad naised tonnide kaupa lehmakommi. Iirised keerab paberisse õnneks masin. Ettevõte toodab aastas oma 220 tonni maiustusi, millest 70 tonni on lehmakommid, 60 tonni marmelaad ning ülejäänud iirised, maiused ja küpsised.

Timmin oma tooli kõrguse padjaga parajaks ja hakkan pihta. Pealmine paber, libe sisemine paber. Miks selline raiskamine, milleks on ühele kommile kahte paberit vaja? «Pealmise paberi külge jääks komm kinni,» selgitab Kalju Kruus kannatlikult.

No ja mis see tükike paberit inimesele ikka teeb? Olen näinud mitut mudilast, kes on uuema aja kahest otsast väga kindlalt suletud kommid koos paberiga nahka pistnud. Peale selle, et nende nägu oli üleni šokolaadine, ei juhtunud põnnidega küll midagi.

Ülemus on vankumatu, tuleb panna kaks paberit. Siis paberite alumisse otsa ruudukujuline komm, mis tuleb paberisse keerutamise ajal nagu muu hulgas ka ristkülikukujuliseks vormida. Nüüd paber sirgeks, ilusad nurgad otstesse ja ongi valmis. «Päris hea,» kiidab Kalju Kruus.  

Kiitus oli väga ennatlik. Teise kommi paber jääb kõigist ponnistustest hoolimata lokkima, see on puhas praak, sest komm võib nii paberist välja pudeneda. Hea meelega kasutaksin teipi, aga see pole lubatud.

Vilumus tuleb aastaga

Uurin pakkijatelt, kuidas neile lehmakommid maitsevad. «Ise ma küll enam neid komme ei taha,» naerab Siiri Kaarna. «Esimese kolme päevaga saab isu täis.»

Kolmas komm venib mul pikemaks mudides liiga pikaks ega mahu enam paberisse ära. «Pole hullu, seda tööd õpitaksegi oma kolm-neli nädalat,» lohutab Siiri Kaarna.

«Kiiresti ja korralikult pakid komme alles aasta pärast,» lisab Eda Tiideberg. Minu komm näeb tagumise külje pealt täiesti kabe välja. Aga oh häda, lehm on esiküljelt plagama pannud, näha on vaid tema jalad. Jälle praak!

Pakkijad on oma näppudel nobedasti käia lasknud, neil on viiekilosed kastid komme täis, ees ootab toodangu kaalumine.

Viie kilo kommide pakkimiseks kulub keskmiselt 45 minutit. Päevas keerab Cautese pakkija olenevalt sõrmede kiirusest paberisse 30–60 kilo lehmakomme.

Kunagi firmas töötanud rekordpakkija keerutas päevas paberisse 120 kilo komme. «No tema oli tõesti nagu masin,» muheleb Kalju Kruus ja lisab, et palka saabki kümmekond magusavabriku tsehhis töötavat inimest tehtu järgi.

Palgast rääkides ütleb Kalju Kruus diplomaatiliselt, et rikkaks selle tööga keegi ei saa, samas on inimestel võimalik kodu juures tööl käia ja elatist teenida.

Minu teenistuseks tuleb kuus oma kätega pakitud lehmakommi. Need saan nahka pista umbes nädala pärast, kui kommid on piisavalt kõvaks tõmbunud.

Kalju Kruus arvab, et minust võib kunagi isegi asja saada. Aga praegu ma seda tööd siiski ei saa, sest haigeks jäänud ja töölt lahkumise mõtteid mõelnud kommipakkija tahtvat peagi oma laua taha tagasi tulla.