Viktor Vassiljev: kellel on meie Eestimaal hea elada?

Viktor Vassiljev

FOTO: Peeter Langovits / Postimees

Hea on sellel, kes ei tea, kui palju maksab pakk piima, päts leiba ja liiter bensiini. Tõmbab oma pangakaardi terminalist läbi ja kviitungit ei küsi. Tema meelest on elu läikiv ja värviline nagu presidendi vastuvõtt. Kui mõni ei viitsi omale korralikku töökohta sebida või iga päev kõhtu täis süüa, siis sellised ongi süüdi, et me pole ikka veel jõudnud rikkasse Euroopasse.
 

Kuigi – ega palju puudu. Ilu on vaataja silmades. Näita seda, mis tuju tõstab. Tutvusta Euroopa Liidu tegelastele meie tasakaalus eelarvet, ja saadki Brüsselis kiita. Sõelu statistikast välja vahvaid arve ja näita oma rahvale – ehk tekitab täiskõhutunde.

Statistika järgi ilus

Teine asi, kui kaua rahvas usub. Tädi Maali eelarvet ei loe, aga näeb, kuidas elu käib. Statistika järgi läheb meil suurepäraselt, riigi võlakoormus on Euroopa väikseimaid, kõigest viis protsenti SKTst. Aga Maalil on hambad parandamata, lastel kodu eluaegse võla peal, kui auto, siis liisinguga, ning kes õpib, sellel õppelaen. Kellel parem palk, siis ka arvelduskrediit, ja SMS-laen trügib telereklaamist vägisi tuppa.

Meie võlakoormus on tegelikult 128 protsenti SKTst, millest 5 protsenti on riigi, aga 123 protsenti erasektori oma. Ehk siis riik on võlast sama hea kui puhas, kuid inimesed ja ettevõtted on võlgadesse uppumas.
Kreekat näiteks tuua ei ole vist hea toon, aga ikkagi. Kreeka võlakoorem on 160 protsenti SKPst, ainult et see 160 on suuresti riigi võlakoorem, erasektori oma on pea olematu. Kreekale abiraha antakse, meile mitte. Tuleb välja, et Kreeka riik kannab oma võlad ise, kuigi maksedistsipliiniga on tal raskusi, aga Eesti riik, Brüsseli paipoiss, lükkab võlad kodanike kaela.

Kes on see riik? Kas riik on peaminister? Valitsus? Parlament? Ei, need on kõigest instrumendid, riik on kõigepealt inimesed. Inimestel on lapsed, aga koolitoit on mõnelegi neist üks väheseid sooja söögiga toidukordi.

Inimesed teavad, millised on õpetajate palgad ja kui raske on saada lasteaiakohta. Nad teavad, et korteriühistutes on veerand liikmetest sooja eest võlgu. Aga riigil läheb hästi. Riik toetab Kreekat, pikendab kaitseväe välismissioone, raporteerib Brüsselisse oma saavutustest. Heas usus, et see ongi kõik, mida kodanik vajab. 
    
Tihtipeale olen kuulnud süüdistusi, et mis te kraaksute meie ilusa eelarve vastu, miks olete oma arvamustes nõnda negatiivne ja riigivaenulik. Ei ole! Ma armastan oma riiki. Ja just sellepärast ei taha ega saa vaikides pealt vaadata kogu seda euroeufooriat.

Võlad rahva kanda

Sellepärast mulle ei meeldi, kuidas on kokku pandud riigieelarve. Sellepärast mulle ei meeldi, et selle riigi 83 000 elanikku on ravikindlustuseta, et ravimite hinnad on haigetele rängad, et miinimumpalk ei võimalda minimaalseltki inimväärset äraelamist, et sotsiaaltoetused on häbiväärselt väiksed, ja et inimesed üldse on sunnitud nigelate palkade ja pensionide tõttu kerjama toetusi, sest hinnatõus jookseb sissetulekutest kaugel ees ja meie võlad, mida riik omaks ei tunnista, aina kasvavad.

Ära jooksevad noored, kel mõistus peas ja keeled suus. Lahkuvad arstid, ehitustöölised otsivad hooajatööd välismaal. Ma armastan oma riiki ja ma ei taha, et see näeks välja nagu kolkaküla, kuhu on jäänud kolm vanamemme ja üksik külajoodik. Ma tahan, et meie rahvas kestaks, saaks eluga hakkama ja võlgadest lahti.

Aga nii kaua, kui riik lükkab oma võlad rahva kanda, jätkub vaesumine ja võibki ükskord saabuda aeg, kus rahvas lihtsalt ei jaksa riiki ülal pidada. Oma rikast ja edukat riiki, mis on pööratud Brüsseli poole nii särava näoga, et sealtkandist pole abi loota mitte sentigi. 

Tagasi üles