KOMMENTAAR ⟩ Armsad mehed, head naistepäeva teile ka!

Argipäeva hommik bussis. Foto: Aime Jõgi

Ruttan bussi peale. Astun küll parajal hetkel koduuksest välja, aga tean, üks minut võib alati puudu jääda. Tee on sirge, peatus paistab. Ja pagan, ikkagi kuulen selja tagant juba läheneva bussi mürinat. Heidan pilgu üle õla, ongi minu buss! Panen jooksu.

Mõttes arvestan, et kuna peatuses on hulk inimesi ees ootamas, siis selle aja peale, kuni buss nendeni jõuab ja kõik peale astuvad, jõuan ehk minagi viimasena kohale ja lipsan enne uste sulgumist sisse.

Lisan tempot. Pikk mantel takerdub jalgadesse, arvutikott libiseb õlalt, kõnnitee on teravaid sõelmeid täis, mürin päris selja taga, lõõtsutan. Siis kuulen signaalitörtsatust ja silmanurgast näen, et buss jääb seisma.

Ma polnud ju keset sõiduteed?! Mis tal viga on?

Otsin juhiga silmsidet. Rooli taga istuv punases särgis mees naeratab ja teeb käega eelajaloolise žesti, mis võiks kõlada umbes nii, et kui daamid soovivad ehk sisse astuda, siis palun! Uksed lähevad plõksuga lahti. Näib võimatu niisugust ettepanekut tagasi lükata.

«Väga armas teist, tere hommikust!» ütlen sisenedes kohmetult ja silmi maha lüües. Bussipeatuseni oli ehk 30 meetrit, aga tema teeb minusuguse hilineja pärast lisapeatuse.

«Head naistepäeva!» vastab juht.

Tõstan pilgu ja näen, kuidas kõik inimesed bussis naeratavad. Leian endale koha ja sõidan tööle tundega, nagu hoiaksin süles viitkümmend punast roosi.