Jens Raavik: (sellest) kultuuripealinnast ei tea me (küll) midagi

Jens Raavik Foto: Margus Ansu

Tartu võttis Euroopa 2024. aasta kultuuripealinna tiitli avasüli vastu ning mis saakski olla ühele rahalistes raskustes linnale parem turistide hordidest, äkki aitab võõras raha lappida meie enda valitsejate tekitatud augud eelarves.

Kuigi mõte saabuvast rahalaevast võib tunduda ju tore, ollakse mujal meist kultuurilises mõttes pika puuga ees, mistõttu ei usu ma, et siia kedagi eriti tulemas on. Olles käinud festivalidel teistes Euroopa riikides, pani mind imestama juba Tartu kui kultuuripealinna avapidu. Ei, mind ei üllatanud suhteliselt igav avakontsert, sest kuuldavasti nautis seda nii mõnigi, kes näiteks jõeäärsete kohvikute katuseterrassidel viibisid. Vaatasin seda telerist ja mõistan, et raskemuusika paadunud austajana polegi mul mõtet lootusi liialt hellitada, sest nii on see olnud alati.

Ei üllatanud mind seegi, kui isegi minu laps, kes pole oma 2,5 eluaasta jooksul eriti palju ekraane näinud, soovis pärast paari minutit kanalit vahetada, kuigi ma rääkisin, et äkki me näeme telekast emmet töölt koju jalutamas.