Erle Nõmm: tavavalija pilk: printsess muheleb peegli ees, riigis on ikaldus

Erle Nõmm Foto: Erakogu

Maailm on kahtlemata liigestest lahti, selles ei kahtle ilmselt suurimgi optimist, kuid valitsusjuhi ümber toimuv retoorika ei väsi siiski üllatamast. Viibime nagu suures teatrisaalis. Publiku seas on valitsusele takkakiitjaid ja neid, kes õigustavad allakäiku Suures Maailmas toimuvaga või võidukate valimistulemustega. On neid, kes hoiavad toolist kinni mitte ainult küünte ja hammastega, vaid praegu ilmselt juba mingite ulmeliste lisaseadmetega, et mitte kukkuda, sest kukkuda pole ju kuhugi.

On neidki, kes hurjutavad igasugusese kriitika eest, sest see olevat vesi meie vaenlaste veskile. Suur osa elanikkonnast aga lihtsalt vaikib tardumuses. Ja tardumus on kõige hullem. Tardunud ollakse siis, kui kodanikuühiskond on hääbumas.

Kuulen jahmatusega, et me virisevat end vaeseks. Vaatan enda ümber – virisejaid ei paista. Virisejate hordid ei valluta tänavaid, vastupidi, inimesed püüavad kõigest väest toime tulla. Ega probleemide mahavaikimine ja elu sõnaline kauniks maalimine olukorda lahenda. Või usub keegi tõsimeeli, et riigi esindusisikute harimatus, olematud sotsiaalsed oskused ja eesmärgitu poliitika on nende eraasi, väike perekisma naaberkorteris? Siis on demokraatiaga veelgi hullemad lood, kui arvasin.