Ukrainlanna Anna Vjaznikova viiesaja tulbiga fotosessioon märkis märtsi saabumist

Anna Vjaznikova on väsi proovimast uusi asju, et ennast kui fotograafi Tartus tuttavaks teha. Foto: Aime Jõgi

Fotograaf Anna Vjaznikova korraldas märtsi esimesel nädalavahetusel fotosessiooni, milleks üüris Tartu vanalinnas korteri, tellis sinna 500 tulpi, kutsus meeskonda jumestaja, juuksuri ja videograafi ning töötas kolm päeva hommikust õhtuni.

Ta pildistas tavalisi inimesi, pakkudes neile erilisi hetki keset lilledega üleküllatud tuba, jagades läheneva kevade ootust, stressivaba aega ja mängurõõmu. Sellest kõigest jäädvustas ta kaadreid, mida modellirollis olnul kliendil on hiljem hea vaadata ja sõpradele jagada.

Tõsi, mõni väljapakutud aeg jäi ka kasutamata, aga siis kutsus Anna kohale kas oma sõbranna või jättis tunnikese iseendale puhkuseks.

Laupäeval oli fotosessiooni broneerinud näiteks kaks Mariupoli perekonda, kes tulid kohale seitsmekesi, esindatud oli kolm põlvkonda ja kõik omavahel sugulased.

«Nad jäid väga rahule,» arvas Anna Vjaznikova. «Nad rääkisid, et Mariupolis oli olnud neil igal aastal tavaks fotosessioonil käia, aga Eestis ei olnud seda veel teinud. Märkasid 500 tulbiga üleskutset ja panid aja kinni.»

Anna Vjaznikova on samuti sõjapõgenik, kes saabus lastega Tartusse kaks aastat tagasi 30. märtsil. Ta lahkus Lõssõtšanskist, linnast, mis nüüd on Venemaa okupatsiooni all ja kus ta enne suure agressiooni algust töötas kohalikus telejaamas fotograafi ja reporterina, teemaks kultuurielusündmused. 

Lilled, valgus ja objektiivid mitmel pool. Modellil on oluline krambist vabaks saada. Foto: Aime Jõgi

Anna Vjaznikovale meeldib jäädvustada rokk-kontserte ja karmi väljanägemisega staare. Aga ka loodust või linnakeskkonda ning märgata õrnu ja haruldasi hetki või neid ise luua.

Eelmisel kevadel  sai ta Physicumi galeriis võimaluse näidata oma varasemaid fotosid pealkirja all «Kaotatud paradiis», kus ta jutustas armsatest paikadest ajal, mil need olid veel sõjast puutumata.

Saabunud Tartusse ja toibunud šokist, asus Anna Vjaznikova jõudumööda fotosessioone pakkuma, et tööd leida ja armastatud alaga edasi tegelda. Ta on pildistanud inimesi külmadel talvepäevadel Tartu Raekoja platsil ning kuumadel suvepäevadel keset loodust või põlluääri. «Aga Eestis ei tea kunagi, kas ilmaga veab või mitte,» rääkis ta. «Kas on päike või pilves või saad pildistada ainult paarkümmend minutit ja siis algab laussadu.»

Nii koolitab ta end nüüd stuudiofoto alal ning 500 tulbiga fotosessioon oli üks katse endast taas märku anda. Tunniajalise sessiooni jooksul, mida ta oma klientidele pakub, jäädvustab Anna paar-kolmsada kaadrit. Pärast valib välja paremad ning kliendiga nõu pidamise järel selekteerib välja veel 20 kaadrit, mida siis vajadusel fototehniliselt töötleb, enne kui need kliendile ära saadab.

Tartlasest videograafik Roman Štšelkunov on tulbisessioonidel samuti kohal ja filmib. Hiljem monteerib ta igale kliendile mälestuseks kokku ka väikse videoklipi.

Roman Štšelkunovist ja Anna Vjaznikovist võib aga loodetavasti varsti jälle kuulda, kuna Roman on proovinud kätt stsenaristi ja lühifilmide loojana ning üks ta viimaseid töid on külma vaatajanärvi nõudev õudukas, milles ka Anna Vjaznikova kaasa lööb. Selle filmiga loodab Roman pääseda sellekevadisele HÕFFile ehk Haapsalu õudus- ja fantaasiafilmide festivalile.