Tartu Postimees esitas ülikooli töötajatele kaks küsimust enne rektorivalimisi.
Kuidas on arenenud ja peaks arenema Tartu Ülikool? Vastab Martin Ehala
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Vastab emakeeleõpetuse professor Martin Ehala:
Kas Tartu Ülikool on viimase viie aasta jooksul piisavalt arenenud, et anda tänapäeva nõuetele vastavat konkurentsivõimelist haridust, või peab ta oma positsiooni ja maine parandamiseks veel kõvasti pingutama?
Me elame pingeridade maailmas, kus pingutamata olemine on võimalik vaid nendel, keda ei ole pildil. Tartu Ülikool on pildil ja on seal iga aastaga veidi ettepoole nihkunud, istudes mõnes valdkonnas lausa esireas.
See on tore ja ma arvan, et see tuleb suuresti sellest, et ülikooli teadlased teevad tööd, mis neile meeldib, mitte ei rabele reitingu pärast.
Samas ei saa salata, et reitingud, hindamised, väljundipõhisus jms võrdlusmehhanismid on hakanud ülikooli elu mõjutama palju enam kui kümme või viisteist aastat tagasi. Ja seda mitte ainult Eestis, vaid globaalselt. Ma ei ole kindel, et sellel on arengule ainult positiivne mõju.
Klassikaline ülikool oli koht, kuhu ühiskond koondas intelligentsed, aga ekstsentrilised inimesed, kellest praktilistes asjades polnud eriti kasu, aga kes ülikoolis said rahus mängida ideedega ja katsetada seda, mis neile meeldis ja kuidas neile meeldis. Nad avastasid asju, mille praktiline kasutusväärtus oli avastamise ajal olematu.
Tänapäeval kipuvad ekstsentrilised veidrikud ülikoolis hammasrataste vahele jääma. Ühiskond nõuab ülikoolilt majanduslikult mõõdetavat innovatsiooni. Seetõttu võivad jääda kängu uurimissuunad ja ideed, mida ei peeta majanduslikult perspektiivikaks.
Mida peaks tegema mai lõpus valitav uus rektor, et Tartu Ülikoolist saadav haridus ja siin tehtav teadustöö oleks veelgi parem ja tähelepanuväärne kogu Euroopas?
Ma arvan, et võtmeküsimuseks kujuneb tasakaalu leidmine klassikalise ülikooli ideaalide ja ülikooli kui äriettevõtte nõudmiste vahel. See puudutab ülikoolielu kõiki valdkondi.
Kõrgharidus on muutunud massihariduseks ja ülikoolid pakuvad haridust kui teenust. See haridus peaks olema elu jaoks praktiline, samas teadlaste juurdekasvatamine nõuab teistsugust õpetamist ja palju personaalsemat lähenemist. Teaduses nõutakse tulemuslikkust, mis viib väikse ebaõnnestumisriskiga projektide eelistamisele, suurte avastuste jaoks oleks vaja loomingulist keskkonda, kus teadlased saaks tegelda pealtnäha jaburate asjadega.
Äripõhises ülikoolis on teadlaskond vaid tööjõud, kes on palgatud teatud strateegilisi eesmärke saavutama, klassikalise ülikooli arengu ja näo kujundab professorkond. Ma olen juba mõnda aega mõelnud, et tänapäeva äripõhise ülikooli sees tuleks kuidagi säilitada klassikalise ülikooli mõtteline oaas, kus tuleviku Einastod ja Lotmanid saaksid välja arendada oma teooriad ja koolkonnad.
Sellise äripõhise ja klassikalise ülikooli sümbiootilise koosluse loomine ongi minu arvates olulisim ülesanne ülikooli ees.