Isabel Jezierska: Tartu – armastan su liuvälja!

Isabel Mari Jezierska. Foto: Kristjan Teedema

Minu välismaal elav ema tuli kaheks nädalaks Eestisse. Kohe esimesel päeval jalutas ta kodust kesklinna ja kukkus. Esialgu ei tahtnud ta uskuda, et tal on käeluumurd. Käisime veel koos söömas ja ütlesin, et ta peaks ikka traumapunktist läbi minema. Ema tahtis veel jala EMOsse kõndida, aga kui ta mõistis, et teed sinna on sama jääs kui teed Ülejõelt kesklinna, sõitis ta Maarjamõisasse taksoga. Kahju oli tal küll, sest jalutada on ju muidu väga tore.

Ja oligi käeluus mõra! Ema suurim mure ei olnud valu või isegi see, et käe taastumine võtab aega (ta on ehtekunstnik, kes loob kätega), vaid see, kas ta saab kipsis käega autot juhtida. Pidime jõululaupäeval Vändrasse surnuaiale sõitma.

Nädal varem tuli minu ema kunagine klassiõde Türilt Tartusse. Tema lapsed kinkisid talle spaa kinkekaardi, et meditsiinitöötajast ema saaks end veidi välja puhata. Pärast spaas käiku otsustas ta vanalinnas veidi jalutada, kukkus jääl ja sai peapõrutuse. Ta pidi varem tagasi koju sõitma ja veetis mitu päeva voodis. Nii palju siis sellest lõõgastavast puhkusest ja suurlinnas käigust ...