Kas me arvestame oma tulevikuplaane tehes sellega, et meie elekter on olnud seni põlevkivipõhine? Kas me noogutame kaasa, kui meile öeldakse, et raskel ajal ei tohi me oma kõige suuremaid ressursse kasutada?
Me peame koos arutama, mis on mõislik ja mis mitte. Kui me keelame ära paberisse pakitud plastkõrred ja asemele toome kilesse pakitud paberkõrred, kas me ikka oleme õigel teel? Kas meie esivanemad oleks uhked, kui nad teaks? Või kas nad oleks uhked, kui nad kuuleks, et nüüd müüakse poes kooritud mahekartuleid ja kartulikoore asemel on nende samade mahekartulite ümber pandud kile. Ikka selleks, et nad ilusad välja näeks.
Meie enda huvide ja eripärade eest seismine on midagi, mida keegi teine ei tee paremini kui me ise. Keegi ei hooli meist rohkem. Keegi ei mõista meid paremini.
Meil puudub võimekus tuua terve Euroopa siia Eesti Rahva Muuseumisse, et nad meie kultuurilugu mõistaks. Kuid meil on võimalus teha enda hääl kuuldavaks Euroopas. Ja see hääl peaks ütlema, et me pole enam see rahvas, kes KANNATAB kõik ära. Me oleme see rahvas, kes kannab endas meeletult sisu.
Aeg on võtta muuseumi riiulilt alla ja tolmust puhtaks pühkida küsimus, mis on meie konkurentsieelis täna. Kus me üldse oleme täna?
Kui kunagi olime väike dünaamiline riik, meil oli Tiigrihüpe, me olime välisinvesteeringutele ahvatlev sihtkoht, siis tänaseks oleme jõudnud avaliku debati haripunkti küsimusega, kas automaks peaks olema ühesugune või teistsugune.