Kaspar Kokk: kuidas meil täna läheb? Kas tipp on möödas?

Tartu volikogu esimees Kaspar Kokk. Foto: Margus Ansu

Viimase 30 aasta jooksul oleme esimest korda olukorras, kus südamesse, vähemalt minul, hakkab siginema tunne: aga äkki meil ei lähe enam hästi, ütles Tartu volikogu esimees Kaspar Kokk täna ERMis vabariigi aastapäeva aktusel peetud kõnes. Ta tõdes et kunagi olime väike dünaamiline riik, oli Tiigrihüpe ja olime välisinvesteeringutele ahvatlev sihtkoht. Aga mis on konkurentsieelis täna?

Kui ma küsin teilt, kus me täna oleme, siis mida te vastaks? Kus me täna oleme?

See on mitmetähenduslik küsimus, sest sellele on üks lihtne vastus ning lugematu arv märksa keerulisemaid vastuseid.

Igaühe peas võib olla pisut erinev vastus.

Miks see nii on? Sest me pole rahvana kokku leppinud, mis on see õige vastus.

Lihtne vastus küsimusele, kus me teiega täna oleme, on selge. Me oleme täna siin. Me kõik asume Eesti Rahva Muuseumis. Eesti kultuuri pühapaigas, kuhu on talletatud terve eestlaseks olemise lugu. See on lugu meie kaugest minevikust kuni tänapäevani välja. Lugu meie vastupidavusest. Lugu meie ellujäämisest. Ja loomulikult lugu meie tarkusest ja tööst, mida oleme rahvana aastasadu endas kandnud ning mis on saanud osaks meie identiteedist. Seda lugu jutustavad selle maja katuse all paljud esemed, mis meie esivanemate elus kunagi väga tähtsat rolli mängisid. Ja tundub, et selles loos, kui töökad, vastupidavad ja kanged me rahvana oleme olnud, oleme kokku leppinud küll.

Lihtsate vastustega on asi lihtne. Need on meeldivad ja nendega on kerge nõustuda. Ma palun teid, teeme koos ühe mõtteharjutuse. Eesti vabariik on 106-aastane. Me kõik oleme temast nooremad. Ja ma palun, et me kõik siin saalis läheks tagasi aega, kui me olime veel väikesed. Sellised koolilapsed. Esimeses klassis. Ja meenutame nüüd koos, kui me väiksena koolist koju jõudsime. Ja ema või isa meilt küsis: «Kuidas koolis läks?», mis me alati vastasime? «Hästi!» Lihtne vastus küsimusele «Kuidas läheb?».  Meil on olnud lapsepõlves vaikiv ühiskondlik kokkulepe, mida peaaegu kõik täitsid. Küsimusele «Kuidas läheb» alati oli õige vastus «Hästi.»

Kui me keelame ära paberisse pakitud plastikkõrred ja asemele toome kilesse pakitud paberist kõrred, kas me ikka oleme õigel teel?

Kas mäletate, et vahel ütlesime hästi ka siis, kui tegelikult nii hästi ei läinud. Ja vahel ütlesime hästi ka siis, kui tegelikult koolikotis mõni halb hinne või muu mure kaasa oli tulnud. See lihtne vastus «Hästi» on aga midagi, mis ühendab erinevaid põlvkondi. Ja loomulikult me oleme öelnud oma kallitele küsijatele ka siis, et meil läheb hästi, kui tegelikult nii ei lähe.

Kas selleks, et neid rahustada? Et neid mitte muretsema panna? Et me ei peaks sügavale endasse vaatama? Jäägu see igaühe enda südametunnistusele.

Aga kui me nüüd teineteiselt küsiksime: «Kuidas meil täna läheb?»

Kui siiralt see hästi tänases kontekstis kõlab, mis meil veel hetk tagasi nii koduselt keele peal oli?

Jah, ma mõistan. Meil ongi läinud pikalt väga hästi. Elu on läinud aastakümneid järjest paremaks. Suures plaanis täiesti õige. Taasiseseisvumine. Majanduse areng. Euroopa Liit. Eurovisiooni võit. NATO. Uued sillad. Uued teed. Uued jalgrattarajad maakohtades, kus võiks olla palju rohkem nendel radadel sõitjaid ... Aga siiski tundus, et läheb paremaks. Kuid nüüd on see tunne muutumas. Nüüd tundub, et viimase 30 aasta jooksul oleme me esimest korda olukorras, kus südamesse, vähemalt minul, hakkab siginema tunne: aga äkki meil ei lähe enam hästi?

Kas tipp on möödas? Endise sportlasena ütleks, et vormikõver liigub alla. Ma usun, et paljud meist tunnevad mingit seletamatut raskust.  Ja nüüd me ei saa leppida enam lihtsate vastustega. Et mured lahendab see, kui hakkame kõik efektiivsemalt tööle. Või ärme lihtsalt muretse. Või müüme kõik eksporditavad varad maha. Või lepime sellega, et elukallidus ja erinevate varaklasside hinnad maailmaturgudel on meie reipale eduloo tiigrile järele jooksnud, ta kinni püüdnud ja maha murdnud ning sööstavad juba tuntavalt meie senise heaolu kallale.  

Kui seda metafoori jätkata, siis mida me sellises olukorras tegema peaks? Mida on elusloodus meile õpetanud? Kriisiolukordades on kolm reaktsiooni. Ründa. Tardu. Või siis põgene. Ja kui keegi nüüd saalist sosistab, et on ka neljas variant – tegeleda rohepöördega –, siis tundub, et käes on aeg, kus Eesti vajab ühist visiooni rohkem kui kunagi varem. Ja selle ühise visiooni eesmärk peaks olema see, et meie inimesed ei KANNATAKS.

Endise sportlasena ütleks, et vormikõver liigub alla. Ma usun, et paljud meist tunnevad mingit seletamatut raskust. Ja nüüd me ei saa leppida enam lihtsate vastustega.

Kusjuures ma usun, et ühes asjas oleme siin saalis kõik ühel nõul: KANNATAMINE pole see eestlaste omadus, mida oma lastele edasi pärandama peaksime. Mida siis teha?

Siin ERMi majas on talletatud palju talupojatarkust. Palju teadmisi, mis arvestavad just meie piirkonna eripärasid. Ja vahel tundub, vaadates, kui agaralt me kõigele Euroopast tulevale kulpi löönud oleme, et oleme osa sellest talupojatarkusest unustanud.

Kas me arvestame oma tulevikuplaane tehes sellega, et meie elekter on olnud seni põlevkivipõhine? Kas me noogutame kaasa, kui meile öeldakse, et raskel ajal ei tohi me oma kõige suuremaid ressursse kasutada?

Me peame koos arutama, mis on mõislik ja mis mitte. Kui me keelame ära paberisse pakitud plastkõrred ja asemele toome kilesse pakitud paberkõrred, kas me ikka oleme õigel teel? Kas meie esivanemad oleks uhked, kui nad teaks? Või kas nad oleks uhked, kui nad kuuleks, et nüüd müüakse poes kooritud mahekartuleid ja kartulikoore asemel on nende samade mahekartulite ümber pandud kile. Ikka selleks, et nad ilusad välja näeks.

Meie enda huvide ja eripärade eest seismine on midagi, mida keegi teine ei tee paremini kui me ise. Keegi ei hooli meist rohkem. Keegi ei mõista meid paremini.

Meil puudub võimekus tuua terve Euroopa siia Eesti Rahva Muuseumisse, et nad meie kultuurilugu mõistaks. Kuid meil on võimalus teha enda hääl kuuldavaks Euroopas. Ja see hääl peaks ütlema, et me pole enam see rahvas, kes KANNATAB kõik ära. Me oleme see rahvas, kes kannab endas meeletult sisu.

Aeg on võtta muuseumi riiulilt alla ja tolmust puhtaks pühkida küsimus, mis on meie konkurentsieelis täna. Kus me üldse oleme täna?

Kui kunagi olime väike dünaamiline riik, meil oli Tiigrihüpe, me olime välisinvesteeringutele ahvatlev sihtkoht, siis tänaseks oleme jõudnud avaliku debati haripunkti küsimusega, kas automaks peaks olema ühesugune või teistsugune.

Kas IT-sektor, kes on võimeline oma peakontori kahe nädalaga Tallinnast Londonisse kolima, on see, millele saame ehitada üles 21. sajandi loo.

Kui ma alustasin sellest, et oleme kõik majas, kus on palju esemeid, mis meie esivanemate jaoks elutähtsat rolli mängisid, siis ehk on meil sellelt majalt midagi õppida. Et eraomand on oluline. Et eraomand on püha ja puutumatu. Ja me tegelikult ei vaja suurt kihti ametnikke, kes tuleks ja arvaks, kuidas me endale kuuluvaid väärtuseid kasutama peaks. Me teame ise. Oleme võimelised otsustama ise. Ja oleme ise võimelised ka looma väärtust, mis aitab kaasa terve Eesti ja miks mitte terve maailma arengule.

Meil on lihtsalt vaja kokkulepet ja teineteisemõistmist. Tänasel pidulikul päeval kutsun teid kõiki üles arutama just nendel küsimustel, millist lugu võiks rääkida seesama maja kunagi 21. sajandi eestlaste kohta.

Soovin teile kõigile suurelt mõtlemise jõudu!

Elagu Eesti Vabariik!