Urmas Klaas: meie riik on sündinud tarkusest ja üksteise märkamisest

Tartu linnapea Urmas Klaas. Foto: Margus Ansu

Iga päev uuesti sündiv nooruselinn, ajavalust ja rusutusest alati üle olnud, ikka ja jälle ennast üles ehitav linn, nii iseloomustas Tartut  Eesti Vabariigi 106. aastapäeval linnapea Urmas Klaas ERMis peetud aktusekõne. Kõnet alustas ta Tartu sõjapurustuste ja Ukrainas käiva sõja meenutamisega.

Karlovas Forseliuse kooli aula seinal ripub Elmar Kitse hiiglaslik seinamaal «Emajõe panoraam». Maalil kujutatu on rusuv. Ei ainsatki lootusekiirt. Kuid keset Tartut on maalil ikkagi seesama jõgi. Bernard Kangro kirjeldab sedasama kohta ja aega romaanis «Tartu» järgnevalt: «Pimendatud ning puruks pommitatud suurlinn oma ebamäärase summutatud häälega kuskil kaugemal, meie ümber aga peaaegu täielikult mahapõlenud kvartaal, rusudesse langenud majad, mille keldrites ja varemetes inimesed veel edasi elavad.»

Veidi vähem kui kuu aja eest seisime üheskoos sellesama jõe kallastel, kus seisid kunagi ka tartlased Elmar Kits ja Bernard Kangro. Ainult, et sellest hetkest oleksid nad nüüd maalinud ja kirjutanud sootuks midagi muud. Nad oleksid kirjeldanud rõõmsat ja elutervet linnasüdant, eluga täidetud Tartut. Euroopa kultuuripealinna avamisel said tuhanded pealtvaatajad osa igavikulise ning ikka ja jälle verinoorena tuksleva linna väärtustest, mälu- ja tulevikupiltidest. See on meie Tartu – iga päev uuesti sündiv nooruselinn, ajavalust ja rusutusest alati üle olnud, ikka ja jälle ennast üles ehitav linn.