Anneli Kannus: kipsi kukkunud inimest ei lohuta, et on talv

Anneli Kannus Foto: Sille Annuk

Tartu võtab palju ette. Arutelud, arengukavad, innovatsiooniprojektid – kõik on kogu aeg justkui töös, aga kas sellest ka päriselt tartlase jaoks midagi muutub? Mida rohkem sellesse siblimisse süveneda, seda rohkem tekib küsimus – kas kõik ettevõetu on ka kuidagi vajalik, kasulik ja rakendatud?

Päris mitmes volikogu koosseisus on ikka ja jälle räägitud tänavate korrashoiust. Eriti kriitiliseks muutub teema igal talvel. Sel aastal pole vist ühtki volikogu komisjoni, kus ei räägitaks kõnniteede kehvast hooldusest. Sotsiaalkomisjoni istungil tõstatati teema ka liikumisraskustega inimeste seisukohalt, kes sel talvel ei saa kohe üldse kodust välja. Ratastoolis lumelobja sees ei sõida ning jää peal kepi või karguga ei liigu. Ausalt öeldes on isegi tervel inimesel keeruline lumevallidest üles-alla ronida või märgade jalgadega libedal teel püsti püsida. Igal talvel arutatakse, et kõik majaomanikud ja ühistud ei suuda kõnniteid lumest puhtad hoida.

Räägitud on komisjonides palju, aga vastus on igal pool ja igal aastal sama: lepingu mahu ning vahenditega pole võimalik paremini teha. Kas rahapuudus on lihtsalt kõige kergem vabandus?