Siiri Laidla: minu kallid kapsad

Siiri Laidla Foto: Margus Ansu

Hando Runnel luuletas kord, et «kiri algab kirikust, rahvas algab raamatust». Nii see tõepoolest on.

Ei kujuta ühtki rahvust ette omakeelse kirjavarata. Kuigi oleme suundumas või juba suundunud digiajastusse, kus edeneb e-raamat ja valdav osa kooliõpilasi ei malda ega taha enam paberile trükitud teoseid lugeda, peame ikka veel kalliks mõnede poeetide luuleridu, mis on saanud valuks ja lauluks. Olgu Juhan Liivi «Ta lendab mesipuu poole», Lydia Koidula, Kristiina Ehini, Hando Runneli või Juhan Viidingu looming. Nii mõistab ka luulekauge või sootuks kirjavara põlgav kodanik, et kirjanikud kõnetavad neidki. Olgu või kaudselt.

Lapsena leidsin raamatuist lohutust, rahuldasin seiklushimu, õppisin inimsuhetest aru saama ja palju muudki. Pisut paatoslikult võib väita, et raamatud kasvatasid minust parema inimese.