Art Leete: muuseum udus

Art Leete

FOTO: SCANPIX

Eesti Rahva Muuseumist on viimasel ajal palju juttu olnud. Ilmselt enam kui kunagi varem on tõstatatud küsimus ERMi maja ehitamise vajalikkusest üleüldse või vähemalt ehitustöö kaugemale tulevikku lükkamisest.

Põhilised murekohad on arutlustes projekti kopsakus (nii rahaliselt kui ka ruumiliselt) ja ERMi ebamäärane mõju tänapäevasel Eesti kultuurimaastikul. Arvatakse, et raha võiks kasutada mitme väiksema, hoomatavama või kultuursema asja heaks.

Loomulikult, teha võib igasuguseid asju. Aga enne, kui ­ERMile oma hinges päriselt kriips peale tõmmata, võiks püüda mõista, mis eesti rahva varaga selles rahvakultuuriaidas toimub.

Nokk ja saba

Kui käia praegu ERMis või uurida muuseumi olukorda kajastavaid arve, jälgida uudiseid hoidlate ja tööruumide seisundi kohta, siis ei jäta see rahva varakamber just võimsa kultuuriasutuse muljet.

Püsinäituse võib vanas raudteelaste klubis läbida poole tunniga ja see ei võta kedagi võhmale. Külastajaid pole ka üleliia palju näha. Uude ja suuremasse hoonesse selle olukorra kuvamine jätab mulje plaanitavast suurejoonelisest ja pikaajalisest raiskamisest.

Olukord on võrreldav rahvasuust tuntud noka ja saba paradoksiga. Aastakümneid on ERMil olnud vähe ruumi säilitatavate aarete näitamiseks.

Näiteks 1970ndate algusest 1990ndate alguseni oli ERMil näitusepinda 110 ruutmeetrit. Samas oli loogiliselt ka külastajaid vähevõitu. Pärast 1980ndate lõpus lahvatanud lühikest külastusbuumi (näiteks soome-ugri rahvakunsti näitusel käis mõne nädalaga 15 000 inimest) kadus rahvas ERMist taas. 1993. aastal oli ERMi aastane külastatavus 6000 inimest. Eks aeg oli raske, aga ega ERM saanud ka eriti näidata oma aardeid, mis hoidlates varjul. ERM oli nähtamatu muuseum. Nagu ütles üks tollane ERMi juht – säilitusbaas.

1994. aastal avati ajutise lahendusena ERMi näitusemaja koos kümneks aastaks kestma mõeldud uue püsinäitusega Eesti maast, rahvast ja kultuurist. Lisandusid ajutiste väljapanekute saalid, näitusi vahetati pea iga kuu ja külastajate arv kasvas mitu korda.

Nii käib see tänini – näitus on ilus ja tihe, giidid räägivad ilusasti ja kui kellelgi õnnestub näituse kuraator kõnelema meelitada, saavad külastajad kahtlemata meeldejääva elamuse. Ent külastajate arv on jäänud tasemele, millest seda vanu püsinäitusi ja taas kahanevaid näitusepindu arvestades kuhugi väga kergitada pole.

Nüüdseks on ammu möödas püsinäitusele algselt ette nähtud aeg, aga seda põhjalikult uuendada pole ka mõtet. Aina ripub õhus võimalus, et ehitatakse midagi uut.

ERMi inimesed käivad koos ning püüavad vaimusilmas ja paberil luua tulevikuks uusi suuri näitusi, et näidata, mis muuseumil olemas. Nagu sada aastat tagasi, nii on see kõik nüüdki pigem õhulosside ehitamine. Ja nagu sada aastat tagasi ERMi juhid märkisid, on ERM praegugi pigem suur vanavara tagavaraladu.

Endised ja praegused külastajate arvud ei näita uue maja kohta midagi. Et rahvale täies ilus ja võimsuses avatud ERMi pole sada aastat olemas olnud, ei tähenda, et seda ei võigi olla. Meie ei mõtle ju nii, et seda ei saa olla, sest seda ei saa kunagi olla.

Mida peidab ERM?

ERMi sisu on olnud pidevalt nähtamatu. Muuseumil pole olnud võimalik end eriti palju näidata ja siis vahel räägitakse, et seal polegi midagi vaadata, et ka tulevases majas ei saa midagi olla. Justkui oleks maja suurus ja ERMi vaimne väärtus kuidagi iseenesest pöördvõrdeliselt seotud. Ning et see, millega ­ERMis tegeldakse, on lihtne ja ilmne, et sellest saab igaüks aru pikalt mõtlematagi, iseenesest.

Paljud inimesed näivad arvavat, et rahvakultuuri uurimine on lihtne. Et etnoloogid uurivad lihtsaid asju (iseenesestmõistetavat kraami aamist üllini). Ja samavõrd lihtne on ka rahvakultuuri rahvale kultuurselt näidata. Paned koonlapuud ritta ja kõik. Ja kui samastada uurija oma objektiga, siis on ka ERMi töötajad lihtsad.

Aga see pole päris nii. Rahvakultuuris on olulisem rahvas, inimene, kes kultuuri loob. Inimeste elu on aga keeruline ja selle uurimine samuti, sest selgeid reegleid, algoritmi selles elus pole. Kultuur areneb ja esemed on sellest arengust jäävad jäljed. Muuseumis hakkavad need esemed omakorda esinema mälestuste ja tõlgenduste allikatena, andma meile kultuuri tagasi ja tõukama seda edasi ühekorraga.

ERM on valmis näitama eesti, soome-ugri ja paljude teiste rahvaste kultuuri selle tähenduslikus mitmekesisuses. ERM pole ainult muuseum eestlastest ja eestlastele. See on meie ühine tööriist kultuurilise mitmekesisuse toetamiseks ja taasloomiseks.

Igapäevasuse näiv lihtsus on vaid alguspunkt, kust asutakse inimese hinge avastamise teekondadele. Paljudele teekondadele, sest ühtset seletust pole. Rahvakultuuri uurijad pakuvad välja mõned mõtlemise võimalused, ent jätavad vabaks mõtiskluste alasid kõigile teistele.

Inimeste igapäevasena tunduvast tavalisusest näitust teha on lihtne ja ei ole ka. Esmalt on tulnud uurida, mis on rahvakultuuri näivas tavalisuses ja läbipaistvuses huvitavat ja salapärast, mida siis ka lihtsalt ja lummavalt näidata. See polegi nii banaalne, nõiduda petlikust tavalisusest välja tegelikkuse imepärasus.

ERMi on Eestile vaja. Eeskätt on see vajadus sisuline, seisnedes kultuuriliste teadmiste, mälu ja tunnetuse hoidmises ja arendamises. Ent sisu ja vormi ühtsuse saavutamiseks oleks palju parem muidugi ka maja ehitada.

Olukord on praegu juba päris halb, see on ikkagi ka üsna ilmne. Ning kas keegi tõesti usub, et praeguse projekti kõrvalejätmine ja uuega alustamine tuleb odavam? Või kui ERMi pole väga näha, siis võiks ta lihtsalt unustada, ta võikski jääda olematuks? Kuid äkki on udu me silme ees vaid näiv?

Tagasi üles