Kuidas on arenenud ja peaks arenema Tartu Ülikool? Vastab Eero Medijainen.

Eero Medijainen

FOTO: Andres Tennus / Tartu Ülikool

Tartu Postimees esitab ülikooli töötajatele kaks küsimust enne rektorivalimisi.

Vastab uusima aja professor Eero Medijainen:

Kas Tartu Ülikool on viimase viie aasta jooksul piisavalt arenenud, et anda tänapäeva nõuetele vastavat konkurentsivõimelist haridust, või peab ta oma positsiooni ja maine parandamiseks veel kõvasti pingutama?

Tartu Ülikool on viimase viie aasta jooksul arenenud samas suunas ning meetodeid (järgimisteid) kasutades nagu Eesti riik.

Võimalik, et tegemist on üldisema rahvusriigi allakäiguga ja selle asendumisega formaalselt korras raamatupidamist tähtsustava äriettevõttega. Kollektiivi ehk kogumi (Universi­tas’e) asemele üritatakse juurutada kitsamate otsustajate ringe ja seltskondi (juhatusi, valitsusi), keda ahvatleb näiline esindusdemokraatia kasutamine ehk kummitempli sündroom.

Ei arva, et neisse kuuluvad inimesed on millegi poolest halvad, rumalad või pahatahtlikud, eks nad ajavad ikka õiget asja, aga muidugi oma huve mitte unustades.

Viimase viie aasta jooksul pole vähenenud see suund, mis on viinud olukorrani, kus õppetöö ning teadusega on juba seotud vähem kui pooled ülikooli töötajatest. Kui ülikoolis esimesi loenguid pidama hakkasin, oli näiteks õppeosakonnas tööl neli ametnikku, nüüd ei saa kuuldavasti õppekavades ette nähtud õpiväljundeidki asjaga seotud õppejõud ise koostada.

Sellest hoolimata olen kindel, et paljudel erialadel suudetakse Tartu Ülikoolis tagada maailmas täiesti konkurentsivõimeline haridus.

Kõvasti pingutades suudame seda taset kindlasti hoida. Eks paljugi sõltub kõrghariduse reformist.

Millegipärast on selle arutamisel enamasti juttu tudengite õppemaksu kaotamisest ja viimasega seotust. Kuidas see reform parandab õppejõudude ja teadurite võimalusi oma tööd paremini teha, sellest pole eriti kuulda.

Teatavasti pole mõnegi eriala professori palk kuigi palju kõrgem gümnaasiumi kogenud õpetaja palgast ning lektorite ja assistentide oma hakkab sellele alla jääma. Loodetavasti ei tähenda tasuta kõrgharidus õppejõudude ja teadurite tasuta tööd.

Mida peaks tegema mai lõpus valitav uus rektor, et Tartu Ülikoolist saadav haridus ja siin tehtav teadustöö oleks veelgi parem ja tähelepanuväärne kogu Euroopas?

Uus rektor võiks natuke pikemalt ja põhjalikumalt ehk enam inimesi kaasates läbi mõelda investeeringute edasised suunad. See on vist samuti kogu Eesti probleem, et kallite – talvel köetavate ning suvel jahutust nõudvate – klaastornide aeg võiks kõigepealt mõtlemises ja siis ka realiseerituna otsa saada.

Teiselt poolt võiks ikka hoopis läbinähtavam ja selgem olla inimestega seotu. Pole mõtet kehtestada reegleid, tööjuhendeid jms, kui tegelikult käib isegi mõnede inimeste tööle kutsumine, valimine ja tööl hoidmine ka muude suhete ning põhimõtete alusel. Mõnikord on need koguni seotud parteipoliitika või ideoloogia näilise elluviimisega.

Hiljutine nn rahvusprofessuuride tekitamine ülikoolis vääriks minu arvates «Pealtnägija» pilku, et olukorda parandada.

Õnneks on Tartu Ülikoolis ja Eestis väga tugevaid erialasid ning professoreid, kelle seast leiab kindlasti sobiva rektori. See on küll amet, kus esimesel kohal peaksid olema hoopis eetilised väärtused ning avatus ja valmisolek taluda ära eriarvamused, vastandlikud seisukohad, et neist ülikoolile parimad otsused saaksid.

Tagasi üles