Krista Aru: kas kratt on tagasi?

Krista Aru Foto: Sille Annuk

Juhan Peegli raamatus «Ja ongi kogu elu» saatis professor Riba krati, kellest ta oli lootnud endale jõukust koguvat abimeest, aga kes kokkuvõttes röövis talt hoopis igasuguse meelerahu ja naisegi, Tartu ülikooli raamatukokku. Ta andis kratile käsu töötada rida realt läbi kogu kohustuslik ja soovitatud kirjandus, teha korralikud konspektid ja õppida kõik eksamiteks nõutav viimase pulgani pähe. Hulk aega olevat raamatukogus nähtud põlevate silmanööpidega vitskõhna mehikest lugemas ja märkmeid tegemas, raamatuvirnad ümberringi. Lõpuks kadunud ta raamatukogust häbistatuna ja lõplikult kurnatuna. Kratt, kes täitis vaid käsku, murdus raamatute tarkuse all.

Põlevate silmanööpidega noori näeme raamatukogus ka nüüd. Aga erinevalt kratist nad ei murdu raamatute all, vaid kasvavad. Sest nad teavad, mida tahavad, ja loevad, mida vajavad. Nad teevad seda iseenda pärast. Näha õppimis- ja avastamisvaimus inimesi, olla raamatu ja lugeja kohtumise tunnistajaks, on raamatukogutöö üks ilusamaid külgi. Ja hoolimata kõikidest sõnamistest, mis on kuulutanud paberraamatu lõppu, näeme iga päev hoopis vastupidist: raamatukogu külastajate ja lugejate hulk kasvab ning digiteeritud teksti asemel eelistatakse võimalusel lugeda ikkagi paberväljaannet.

Info hankimiseks ja vahetamiseks, isegi suhtlemiseks, on muidugi digitaalsed kanalid, aga raamat ei trügigi ju nende kohale. Raamatul on oma koht ja see saab taas tähtsaks.