Hans Markus Kalmer: kus on üksmeel, seal on alati ka võit

Hans Markus Kalmer Foto: Erakogu

Alexander Kahro, Martin Holberg, Alexander Balin, Aleksander Raav, Artur Hendrikson ja Mihkel Mattin – need nimed ei ütle tõenäoliselt esmakuuljale midagi. Kuid olen kindel, et mu vennad korp! Vironiast teavad, et need kuus meest langesid Vabadussõjas. Neli neist oli käsil alles esimene ülikooliaasta, kui haarasid relvad, et seista eestluse eest lahinguväljal. Selmet võtta kuulda soovitust minna maapiirkondadesse agiteerima vabatahtlikult rahvaväkke astuma, oli meeste kirg seista eestluse eest niivõrd suur, et mindi kohe rindele.

On kõnekas, et 709. sõjapäeval peavad nende samade euroopalike väärtuste ja vabaduse eest võitlust pea sama noored 20-aastased ukrainlased ning räägitakse rahust. Kuid eksistentsi üle ei saa läbi rääkida. Kultuuris, kus kompromisse peetakse nõrkuseks ja mõeldakse vaid võidu ning kaotuse kategoorias, on jätkuv eskaleerimine ainus lahendus. Soov sõlmida rahu on vaid pettemanööver, et hiljem siiski eesmärk saavutada. Oleme seda isegi 1940. aasta näitel kogenud.

Sirvides meediaväljaandeid tundub, et pidev ärapanek ja solvumine on ühiskonna igapäevane osa.