Juhtkiri ⟩ Jalakäijad libedalõksus (1)

Tartu Postimees
Copy
Annelinlane Marie Hendrikson Sõpruse puiestee libedal kõnniteel.
Annelinlane Marie Hendrikson Sõpruse puiestee libedal kõnniteel. Foto: Margus Ansu

Täiesti õigus on nendel, kes leiavad, et elame põhjamaal, kus talv ning sellega kaasas käiv lumi ja jää on paratamatus, tuleb kohaneda. Kohanemegi. Autojuhtidel aitab kohaneda see, et nad panevad sõidukile alla talverehvid. Naastudega talverehvid on leiutatud ka jalgratastele. Tegelikult on ju olemas ka naastudega jalatseid, mis ekstreemsetes olukordades aitavad jalad kindlamalt maas hoida. Võib taskusse suruda kotikese liiva, nagu omal ajal pilati ... Aga kas nii lihtne ongi?

Suur sula paljastab jälle ammuse tõe, et suuremad autoteed Tartus on liiklemiseks vinks-vonks, rattateedegi peale jagub silma ja peent killustikku, aga jalakäijad, need vaadaku justkui ise, kuidas püsti püsivad. Käigu seal, kus saab.

Kõnniteede hooldus on osalt linna, osalt majaomanike õlul. Vajakajäämisi on paraku mõlemal pool. Kuidas näiteks saab nii olla, et kõnniteed Atlantise juures uhiuuel promenaadil on üks suur liuväli. Ujula tänava kergliiklustee on neil päevil graniidisõelmeid näinud, aga need on jäässe sulanud. Vähe on sellest, et tööd on tehtud, keerulisema ilmaga tuleb järelikult sagedamini teha.

Kommentaarid (1)
Copy
Tagasi üles