Eelmise sajandi suurimaks saavutuseks riikluses võib kindlasti pidada demokraatia ning sellega kaasnevate protsesside elavnemist. Ühiskonna heaolu tagamise ühe tähtsaima aspektina on hakatud hindama kodanike osalemist poliitilistes aruteludes ning selle toimel võimalust mõjutada avalikku poliitikat ja otsustamist.
Kahjuks tuleb väita, et pärast esimest demokraatiaeufooriat on kodaniku osalemine demokraatia edendamisel läänemaailmas näidanud langustrendi ning eriti puudutab see noorte aktiivset osalemist.
Heitkem kas või pilk Eesti volikogudes olevate inimeste keskmisele vanusele, mis on Eestis ja ka Tartus 41–55 aastat, või noorte valimisaktiivsusele. Õnneks võib täheldada viimase kasvu, mida on mõjutanud ka e-valimised.
Soov olla kaasatud
Teisest küljest tunnen sisimas rõõmu selle üle, et üha enam on väljaastumisi nii tänavatel, sotsiaalvõrgustikes, kohtusaalides kui ka meedias. Suurem osa väljaastumistest on ajendatud asjaolust, et kodanik või kodanikuühendus on tundnud, et nende põhiõigusi (või õigusi, mida tunnetatakse oma põhiõigustena) on kuidagi riivatud või neid soovitakse piirata.
Näiteks olgu kas või Otepää vallas hariduse teemal puhkenud vastasseisud või kodanike reaktsioon kurikuulsale ACTA lepingule.
Me ei ole enam piirdunud ainuüksi demokraatlike põhimõtete aktsepteerimisega, vaid oleme hakanud ka tunnistama selle nimel võitlemist lubatud vahenditega.
Paratamatult tähendavad poliitikas väljaastumiste lained või hüpped probleeme riigi või omavalitsuse tüüril olevatele erakondadele, valimisliitudele või lihtsalt poliitikutele.
Just siis küsitakse, mis sai valesti tehtud, miks ei kaasatud osalisi otsuste tegemisse küllaldaselt ja õigel ajal või miks läheb alati kisklemiseks siis, kui otsuseid ollakse kas kohe langetamas või on need juba tehtud. Parimaks näiteks on omavalitsuste arengukavad või planeeringud.
Olen veendunud, et nende protsesside puhul on juba seadus ette kirjutanud võimalikult laialdase kaasamise. Olgu need siis avalikud arutelud, avalikud väljapanekud või iga kodaniku õigus teha dokumentidesse lisaettepanekuid ja pakkuda välja muudatusi.
On aga ka eelnõusid ja otsuseid, mis ei ole sellisel viisil kodanikuni viidud. Eelnõud on ju avalikud. Kuid otsustajatel, olgu need siis täitevvõimu või seadusandliku võimu esindajad, peab olema küllaldane ülevaade kodanike meelsusest ja huvist, et teha teatud eelnõud rahvale mugavamalt kättesaadavaks. Kindlasti on oma osa ka meedial.
Samas usun, et ka kõige paremini korraldatud kaasamine ei tooks kaasa ühiskonna igavest rahulolu.
Tehtavad otsused on alati mingile ühiskonnarühmale vastukarva, isegi siis, kui need oleksid langetanud nn valgustatud ajud.
Sellist olukorda võib tinglikult nimetada bussipeatuse sündroomiks – linnakodanik soovib bussipeatust oma kodu lähedale, aga ta ei taha, et see asuks otse tema maja ees.
Otsustav tartlane
Kaasamine on nii laiahaardeline teema, et selle esitamise viise ei jõuaks vist keegi ammendavalt ette lugeda. Olgu need siis juba mainitud avalikud arutelud, veebikeskkonna foorumid, küsitlused või kaasav eelarvestamine. Nii palju, kui on inimesi, nii palju on ka eelistusi ja siis lisaks veel mõned.
Mõistma peab aga seda, et igasugune kaasamine teeb kõik aeglasemaks, kuid eeldatava parema tulemuse nimel võiks see olla aktsepteeritav hind.
Kaasamine ei eelda üksnes otsustajate tegu, vaid ka kaasatavate soovi, aega ja võimalust olla kaasatud. Otsustajad, olgu need siis Tartu linnavalitsus või linnavolikogu, peavad aga tagama, et kaasamine oleks linna kodanikele mugav ja arusaadav. Ehk isegi olulisem oleks muuta kaasatavad ka ise otsustajateks.
Tundub, et tartlane soovib olla kaasatud ning saada paremat ülevaadet otsuste kohta. Ega siis heade mõtete linn ole saanud neid tunnussõnu pelgalt käputäie inimeste mõtetest.
Võib-olla sooviks tartlane ka ise olla rohkem otsuste langetamise juures, kui see oleks mõnevõrra mugavam. Kui erasektor tuleb piltlikult öeldes oma toote või teenusega tarbija voodisse õhtul magama, siis võiks ka avalik sektor viia kaasamise inimese juurde, mitte ootama, et kodanik otsiks veebiavarustes seda võimalust.
Seda enam pani üllatama igasugune reaktsioonide puudumine, kui eelmise aasta lõpus tegi Tartu linnavalitsus põhimõttelise otsuse kaasata tartlasi linnaeelarve koostamisse, mida võiks hakata rakendama järgmiste aastate jooksul.
Selline kodanikele otsustusvõimu delegeerimine on olnud kasutusel väga paljudes riikides ning kõige rohkem just omavalitsuse tasandil. Näiteks Brasiilias jagavad kindlat investeeringusummat kodanikud, Suurbritannias otsustavad kodanikud mingi summa (nt kultuurieelarve) jagamise ja Saksamaal võimaldatakse teha valikuid kogu eelarves.
Põhimõtteline otsus kaasata linlased eelarve koostamisse on Tartus langetatud – edasi tuleb see otsus täita sisuga.
Kasutagem e-eeliseid
E-riigi Akadeemia on kohusetundlikult temaatikat arendanud ning töötanud nüüdseks välja mitmesuguseid juhendmaterjale kaasava eelarve rakendamiseks omavalitsustes.
Kuigi kaasavat eelarvemenetlust on eri riikides kasutatud mitmel moel, on loodud üks sobilik struktuur just Eesti omavalitsustele, mida akadeemia esindaja tutvustas aasta tagasi kodanikuühenduste liidu EMSLi kevadkoolis Laitses.
Väga lihtsustades on tegemist mingi summa (näiteks 30 000 eurot) kasutamise kohta kodanikelt ettepanekute kogumise, ideede läbivaatamise ning viimaks parimate väljavalimisega.
Loomulikult ei saa kõige selle korraldamiseks kuluda rohkem raha, kui on otsustamisele minev summa. Tartus on 16–74-aastaste seas arvutikasutajaid üle 80 protsendi – kasutagem siis neid võimalusi.
Loomulikult tuleb välja töötada vajalikud protseduurid – selle ülesande peaks endale võtma linnavolikogu rahanduskomisjon, kelle pädevuses on eelarvet puudutav.
Ja mõistagi peab sellesse tegevusse kaasama linna kodanikke ja kodanikuühendusi. Seejuures tuleb arvestada, et esimesed aastad on proovikiviks nii volikogule kui ka kodanikele endile. Volikogu ja linnavalitsus peavad harjuma otsuste delegeerimisega, linnakodanik aga näitama oma huvi olemasolu tegudes.