:format(webp)/nginx/o/2021/04/06/13714374t1h497a.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2024/01/25/15849423t1h52bf.jpg)
Kui võrdlen praegust linnapilti paarikümne aasta tagusega, tuleb rõõmuga tõdeda, et suitsetavaid inimesi on jäänud vähemaks. Mis seal salata, tubakas on kalliks läinud, paki päevas suitsetaval inimesel kuluks sedasi iga kuu 150 eurot – kümnendik keskmist palka teeniva inimese töötasust.
Alternatiiviks on e-sigaretid, neid saab soetada ühekordseid ja ka taastäidetavaid. Mõni räägib, et nii saab säästa raha, teiste sõnul kahjustab elektrooniline nikotiin vähem tervist kui põlev tubakas. Olgu, inimene saab selle otsuse ise teha, kas ja kui palju ta oma rahakotti ja tervist kahjustada soovib. Aga loodus ei saa paraku otsustada, kas inimesed viskavad pruugitud e-sigareti põõsasse või viivad jäätmejaama.
Hangedest sulavad soojakraadide saabudes välja igasugust värvi pulgad, mida ei tohiks tegelikult isegi olmejäätmete hulka visata, rääkimata muruplatsist või Emajõest. Elektroonilised sigaretid sisaldavad akusid, mis liigituvad ohtlike jäätmete alla, ehk teisisõnu tuleks neid koguda samamoodi nagu patareisid.
Enamiku toidupoodide sissepääsu juures võib näha kogumiskaste, kuhu saab vanad patareid viia. E-sigarette müüvad enamasti sellele keskendunud kauplused ning alkoholipoed. Need kaupmehed võiks ju vastutustundlikult käituda ja vanade e-sigarettide kogumiseks kuhugi nurka väikese kasti paigutada, sest e-sigaretid on elektroonikaseade ja neile laieneb tootjavastutus, mis tähendab seda, et need tuleks kasutatuna turult kokku koguda. Mõnigi edasimüüja ei paista sellest kuulnudki olevat.
Tuleb välja, et töötajad on tabanud end samalt mõttelt, et selline kogumisurn võiks olla. Aga kohustust ei ole ja pole ka urni.
Tartu ühe alkoholipoe ees kuuleb aina kolksatusi, kui kunded uue e-sigaretiga väljuvad ja vana lähimasse prügikasti viskavad. Ühel päeval ei suutnud vastu pidada ja käisin müüjalt asja kohta küsimas. Tuleb välja, et ka töötajad on tabanud end mõttelt, et kogumisurn võiks olla. Aga kohustust ei ole ja pole ka urni.
Paneb imestama, et kogu meie rohepöörasuse ja loodust imeväel ravivate maksude kehtestamise juures ei ole keegi suutnud kanda maha lüüa ja öelda, et aitab jamast, müüjatel olgu kohustus ohtlikke jäätmeid ka ise koguda. Sest näha on – vabatahtlikult need tulu teenivad asutused midagi ise ei tee.
Eriti tore oleks, kui inimesed üldse ei suitsetaks. Aga kui juba oma tervise kahjustamisega vaeva näha, siis loodan, et valitakse selleks loodussäästlikum aparaat ja ühekordsed e-sigaretid turult üldse kaovad, sest on ju ka korduvalt kasutatavad mudelid – mina olen enda oma juba neli aastat kasutanud, uue vajadust ei näe.
Selle asemel, et lahendada pärisprobleeme, kaotatakse peamiselt rämpstoitu pakkuvatest ja meeletutes kogustes kilepakendeid kasutavatest burgeriputkadest ära plastkõrred, ning kõik plaksutavad kaasa ning teevad nägu, et nüüd on maailm päästetud. Lapsevanemana võin öelda, et papist kõrred on täiesti ebapraktilised, sest laps nätsutab vettinud papi kohe läbi ja sellest kõrrest pole mingit tolku, kuigi selle tootmiseks on kuskil puid langetatud.