Enriko Talvistu: suikuv vanalinn vajab visiooni

Rüütli tänav 31. jaanuaril aastal 2000 – äri äris kinni. Foto: Ove Maidla

Mäletan, kuidas 1980ndatel sai koos Tartu linnauurimise laboriga koostatud analüüs kesklinna ruumide funktsioonide muutmise võimalustest. Eesmärk oli leida viise ja vabu pindu, näiteks ehitada pööninguid välja selleks, et asutusi ja ärisid täis kesklinnas suurendada elanike hulka. Nende puudumine muutis nii Tallinnas kui ka Tartus vanalinna peale tööpäeva lõppu üsna elutuks. Nüüdseks on olukord pöördunud: paljud pinnad on büroode ja äride soodsamatesse asupaikadesse väljakolimise järel kapitalismuse tingimustes saanud just korteriteks, mille elanikud eelistavad vaikust ja rahu, mitte südalinna melu.

Põhjuseks muidugi uute ja kohasemate ruumide kättesaadavus mujal linnaosades, elanikele vajalike igapäevaste kaubanduslike ja teenindavate funktsioonide nihkumine mujale uutes, näiteks kaubanduskeskuste vormides ning muidugi viimaste kümnendite autostumise kasvades autoga liiklemise ja parkimise piiratud võimalused vanalinnas.

Äride kunagisest paljususest on vanalinnas alles vaid väike valik Küüni ja Rüütli tänaval ning paar kauplust veel nende ümber. Toidukauplusi on uue kesklinna ja Tuglase tänava vahel ainult üks. Peaaegu on kadunud meditsiiniasutused, alles on vaid üks apteek. Pangad ja post on samuti läinud, haridusministeerium osaliselt ja Toomel riigikohus veel püsivad.