/nginx/o/2022/08/01/14733420t1heed7.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2024/01/22/15844152t1h2b19.jpg)
Oma 1999. aasta juubelisünnipäeva intervjuus Eesti Televisioonile ütles Lennart Meri vastates küsimusele, milline on tema unistuste Eesti riik aastal 2050, et see riik on oma rahva jaoks nagu pehme ja soe käsi, mida ulatatakse hoolivalt kõigile, kes seda soovivad ja vajavad.
Nüüd, mil teekond Lennart Meri unistuse poole on ajalises mõttes poole peale jõudnud, saame viimaste päevade meediakajastuste põhjal teha šokeeriva avastuse, et sellest kõige olulisemast riiklikust käepigistusest tahetakse ilma jätta isegi need, kes on selleks justkui üles seatud ja välja valitud.
Jutt on mõistagi riigikogu liikmetest, kellest mõned on suisa murest murtud. Nimelt nad ei saanud kutset presidendi vastuvõtule. Oma tõsise mure väljendamiseks tarvitatakse väljendeid nagu «põhiseadusliku institutsiooni väärikuse riivamine», «riigikogu alandamine» või koguni «parlamendi tühistamine».
Tühistati tähistamine, kustutati kleidikandevõimalused ning riivati rängalt õigust riivata kaaspoliitikute šampanjaklaase.
Need on pärismured. Tegu ei ole säherduste pisukeste kitsaskohtadega nagu unustatud valimislubadused, nörritavad maksutõusud või streikivad õpetajad, vaid tegeliku murega – saamata jäänud kutsega sünnipäevapeole.
Tühistati tähistamine, kustutati kleidikandevõimalused ning riivati rängalt õigust riivata kaaspoliitikute šampanjaklaase.
Tõsisemalt rääkides – kutse presidendi vastuvõtule võiks siiski olla tunnustus väljapaistva töö eest. Sinna ei kutsuta kunagi kõiki suurepäraseid teadlasi, ettevõtjaid, arste või õpetajaid. Miks sinna peaks kutsuma automaatselt kõik riigikogu liikmed? Eriti tänavu, kui neil pole silmipimestavaid õnnestumisi, suurepäraseid saavutusi ja erakordseid ametialaseid tulemusi ette näidata.