Tartu Postimehe toimetus valis aasta kolleegiks kogenud pildimeistri

Margus Ansu sai kolleegipreemia kätte läinud töönädala lõpus A. Le Coqi õllemuuseumis. Foto: Kristjan Teedema

Tartu Postimehe toimetus valis lõppenud aasta kolleegiks fotograaf Margus Ansu.

Üle kahe kümnendi Postimehe ja Tartu Postimehe fotograafi ametis olnud Margus Ansust rääkides rõhutas mitu töökaaslast, et ta ei ole pelgalt taustajõud, vaid laia silmaringiga ajakirjanik, kes pildistamise kõrvalt räägib toimetuse töös ka sisuliselt kaasa. Ta oskab märgata detaile ja ajakirjanikegi tähelepanu nendele juhtida.

Ehkki Margus Ansu ei avalda toimetuse koosolekutel kuigi palju arvamust, on tema seisukohtadel kaalu – kui ütleb, siis veendunult ja veenvalt. Pikk töökogemus lubab tal hästi tajuda kõnealuste teemade tausta ja ajalugu. Ta teab ja tunneb inimesi, oskab luua allikatega head kontakti, mis lõpuks paistab välja ka fotodest.

Tema jaoks pole mingi raskus luua mitmekesiseid uudisgaleriisid, aga tema professionaalseks kvaliteedimärgiks on ikkagi olemusfotod ja portreed. Sageli ütlevad need rohkem kui tuhat sõna.

Ühe kolleegi sõnul on Margus Ansu puhul kõige tähelepanuväärsem see, kuidas ta pole aastatega sugugi ära kulunud. «Tuhat korda maamessil, tuhat korda esimesel advendil, tuhat korda jõululaadal, tuhat korda poe avamisel ... Margus läheb ka 1001. korda ja toob sealt pildid, mida vaatad ja ütled vaid vau! Noored võivad temalt võtta snitti, kuidas vältida väsimist ja kulumist ning kuidas tunda rõõmu oma tööst. Selle õpetamisel on Margusel must vöö.»

Teine kolleeg nentis, et Margus võiks oma ilma- ja silmavaate poolest olla ka väga hea kirjutav ajakirjanik. «Ta teab ja märkab, aga mis peamine – oskab analüüsida ning inimesi enda ümber mõjutada.»

Margus Ansu olemust kirjeldades võrdles kolmas töökaaslane teda mõnusa mürakaruga, kelle olemasolu on tunnetatav ka siis, kui ta parasjagu tööl pole. «On imetlusväärne, kuidas Margus suudab rahulikuks jääda ka olukordades, mis muidu vanduma ajaks. Stoilise rahu ja omapärase huumoriga hoiab ta toimetuse meeleolu püsti, kuid teisalt paneb ka keerukamad portreteeritavad oma käe järgi tantsima ja selle tulemusena sünnivad fotod kui kunstitaiesed.»