Merle Kivest: omavalitsus ei tohi abistajaid alavääristada

Merle Kivest Foto: Erakogu

Kõrvalabi ja pikaajalist hooldust vajavate inimeste hulk ühiskonnas on pidevas kasvutrendis. Nagu mujal maailmas, on Eestiski oodata eakate osakaalu suurenemist. Viimaste aastate väike sündimus kinnitab seda prognoosi veelgi pikemaajalises vaates. 2050. aastaks kasvab üle 65-aastaste inimeste osakaal kolmandikuni Eesti rahvaarvust. Juba praegu elab Eestis kuni 40 000 tõsise tegevuspiiranguga inimest, kes enda hinnangul vajaksid lähima aasta jooksul ööpäevaringset üldhooldusteenust. Rahvastiku vananedes võib nende inimeste osakaal veelgi kasvada.

Sotsiaalministeeriumi prognoosi järgi oleksime jõudnud aastaks 2050 olukorda, kus inimesed jääksid hoolitsusest ja toest ilma, sest kogutud säästud ei taga väärikat toimetulekut. Probleemi lahendamiseks kutsuti ellu hooldereform, mis jõustus mullu juulis. Väga suure hooldusvajadusega inimestele on sageli möödapääsmatu, et vaja on ööpäevaringset üldhooldusteenust ehk hooldekodu, mille eest paljud ei olnud võimelised tasuma. Sellegipoolest on Eesti seni rahastanud pikaajalist hooldust kaks korda vähem kui teised meiega samal arengutasemel olevad riigid.

Kuid hooldereform ei tähenda üksnes hooldekodukoha eest tasumist. Esmalt tuleb korraldada vajalik abi, et inimene saaks elada oma kodus. Seega, omavalitsustele eraldatavat raha tuleb kasutada hooldekodu kohatasu rahastamise kõrval ka koduse hoolduse tagamiseks, kusjuures inimesest lähtudes peab esimeses järjekorras eelistama just koduteenuseid. Kogu abistav tegevus peab olema suunatud eeskätt sellele, et inimesel oleks võimalik jätkata elu koduseinte vahel. Asutuspõhise hoolduse korraldamine peab olema viimane abivõimalus.