Siiri Laidla: emme, tule appi!

Siiri Laidla Foto: Sille Annuk

Hiljuti juhtus kurbnaljakas lugu. Vanale tuttavale meilides panin allkirjaks mitte oma nime, vaid emme, kutsudes esile sõbra hämmastuse. Kuidas nii? Kas identifitseerin end nüüd emmena või? Tema töötab õpetajana. Kolleegide jaoks on ta õpetaja Ü, lastele ema, lastelastele vanaema. Olin sellest niisama üllatunud kui tema. Kuidas saab olla, et käsi ise kirjutas kirja alla emme?

Hakkasin selle üle järele mõtlema. Tõepoolest – kuskohast tuli see kummaline emme?

Lapsed kutsusid mind algusest peale emmeks, seda tegi isegi abikaasa. Justkui oleks sünninimi Siiri olematuks muutunud. Võtsin emarolli väga pühendunult. Õigemini – see ei olnud roll. See oli ürgolemuse väljendus, mis tuli mulle endalegi üllatusena.