Ana Kontor kipub kabinetist tahvli ette

Tartu hariduse tugiteenuste keskuse juhi Ana Kontori kabinetis on kingiks saadud Ilmar Kruusamäe maal, millel olevad tegelased sarnanevad veidi nõustamisel käivate lastega. «Mõni laps võiks olla julge kass, aga nad on hoopis jänese maski taha pugenud,» selgitas Ana Kontor naerdes. Foto: Sille Annuk

Mida küll teha, kui laps muutub sääraseks masuurikaks, et ajab ema nutma? Masuurikaid ja õppimises teistest maha jäävaid lapsi ning nende vanemaid koos kolleegidega aitav Ana Kontor jagab siis emale hüva nõu ja salvrätte.

Kas tööd on palju?

Rahvast käib palju, aastas tegeleme hariduse tugiteenuste keskuses oma 1500 lapsega, kellel on käitumis- ja õppimisprobleemid. Kõige rohkem meeldibki mulle tegelda laste, nende vanemate ja ka õpetajatega, eripedagoogiks õppides tegin väga õige valiku. Kontoritöö on mulle veidi tüütu, aga seegi on vaja ära teha.

Viimasel ajal on mul tekkinud ka murest nutvad emad, neil on laste pärast pinged väga suured ja mõistus otsas. Kolleegidel olid ammu salvrätikud laual, minagi otsisin suure salvrätikukarbi välja.
Kümmekond aastat tagasi nõustamiskeskusega alustades tegelesime peamiselt puberteedieas lastega, aga nüüd on lapsedd üha nooremad. Nüüd aitame juba kolmeaastasi põngerjaid.

See ei ole võimalik!

On, paljud kolmeaastased käituvad agressiivselt. Lastel on tulnud juurde meditsiinilisi probleeme, näiteks hüperaktiivsus ja autism. Teine asi on kodu. Kui laps on seal palju üksi, siis istub ta teleka ja arvuti ees, aga televisioon ja paljud arvutimängud on vägivalda täis. Nii kasvades ei oskagi laps probleeme vägivallata lahendada.

Laiemalt vaadates näen, et hea lastetuba kaob minevikku. Tervitamine ja uksest välja laskmine on kadunud, rääkimata sellest, et istet pakutakse. Hiljuti nägin pilti, mida ammu pole näinud: seitsmenda klassi poiss aitas emale palitu selga! Ütlesin sellele noormehele, et ema ja isa on sinuga tänuväärset tööd teinud.

Koolis ütlevad mõned õpilased õpetajale kõike, mida tahavad, õpetaja on neile nagu klienditeenindaja. Häda on ka selles, et kui lapsel tekivad probleemid, võtavad emad-isad kaitsehoiaku: süüdi on õpetaja, sõbrad, vanavanemad, ainult mitte laps ja nemad ise. Sellises olukorras vajavad kõik nõustamist ja suunamist.

Puberteediiga ja probleemid käivad käsikäes. Kas see iga ikka on inimese elus nii keeruline aeg, ehk vabandatakse puberteediga lihtsalt paljusid asju välja?

Teismeiga pole kellelegi kerge, tütre puberteeti ei taha ma meenutadagi. Pirtsutamine, kõige targem olemine, sõprade eelistamine – see on kõigil, kellel rohkem, kellel vähem. Sel ajal tuleb last mõistuse piirides suunata.

Kuidas? Mõistus võib ju otsa lõppeda.

Teismelist tuleb võtta kui endasugust, teda ei saa maha suruda. Selles eas tulevad esimesed õrnad suhted ja pettumused, need peavadki olema. Kui lapsel läheb midagi halvasti, tuleb hoiduda parastamisest.

Peres peab olema hea suhe. Hea suhe on siis, kui laps tunneb, et teda hoitakse, teda armastatakse, temaga räägitakse ja arutatakse pere asju, ka rahaasju. Tasapisi tuleb lapsele rohkem vabadust anda, sest kõik, mis jääb lapsepõlves tegemata, tehakse täiskasvanuna. Siis ei leita õiget naist või õiget meest, muudkui mängitakse kodu.

Märkisite, et keskuses käivatest lastest 95 protsendil on õpiprobleem. Laps läheb kooli ju suure õhinaga. Miks see õhin raugeb ja tekivad raskused?

Kool tahab lapselt juba alguses rohkem, kui lasteaed on teda selleks ette valmistanud. Ma ei saagi sellest tavakooli õppekavast hästi aru. Elu näitab, et lapsel peab kooli minnes lugemine selge olema, sest muidu ei saa ta seal hakkama. Aga esimene klass algab tähtede õppimisega.

Lastele, kes veel lugeda ei oska, on tähtede õpetamise aeg nii lühike, et selle ajaga nad küll tähti ja ladusat lugemist selgeks ei saa. Lugevatel lastel hakkab muidugi igav, neil on ju tähed selged.

Esimene klass peaks olema diferentseeritum: kes ei tunne tähti, neile õpetame tähti, ja kes oskavad lugeda, need lugegu.

Mis ainetega on lastel kõige suuremad raskused?

Matemaatikaga, raudselt. Tundub, et matemaatika ainekava on liiga tihe. Aeglasema mõtlemise ja aeglasema arenguga lapsed vajavad rohkem harjutamisaega, aga seda pole. Õppematerjali on koostanud targad inimesed, kuid neil pole ettekujutust lapsest, kes vajab rohkem harjutamist.

Kannate ilusaid silmatorkavaid ehteid.

Tänan, need on mu väike nõrkus. Eks tuleb millegagi tõmmata tähelepanu mujale, et kortsud ei paistaks välja. Naiselik edevus peab ju olema.

Minu lemmik on hõbe. Kui mul on seda kuskil lähedal, tunnen end hästi. Üsna palju ehteid on kinkinud mulle mu tütar.

Te ei pane kohvi sisse suhkrut ega koort. Kas siis rohkem nõrkusi polegi?

Kohvi sisse ma tõesti suhkrut ei pane, ei raatsi maitset ära rikkuda. Aga olen suur maiasmokk. Hea šokolaad – alati! Tordist ma ei hooli, aga hästi tehtud kringel – alati!

Kes ikka oma nõrkusi avaldada tahab. Jõudsin 24. veebruaril pensioniikka. Seega olen aastates, kus elatakse rohkem tänases päevas ja katsutakse nõrkustest hoiduda.

Mida vabal ajal teete?

Istun hea meelega diivaninurgas hea raamatuga. Mulle meeldivad elulooraamatud. Tore on jälgida nimekate inimeste kujunemislugu, otsida nende pöördepunkte.

Koera või kassi ma ei pea, sest soovin olla vaba. Tahan võimaluste piires reisida, aga viimased aastad ei saa ma seda väga teha. Mu ema on 93-aastane ja nüüd vajab ta väga mind. Jah, mul on praegu küll selline aeg, et ei saa vabalt reisida, aga on igavesti armas, et ema on nii kaua mu kõrval püsinud.

Olen harva haige, tänavu aga juhtus, et jäin tõbiseks. Ema muudkui küsib, kuidas mu tervis on. Ta ütleb, et ära sa veel palja peaga käi, pane ikka müts pähe. Selline hoolitsus soojendab südant. Ema on eriline rikkus, muutun temast rääkides kohe vesiseks.

Seda enam ei mõista ma emasid ja vanaemasid, kellel on peres suured tülid, mida lahendatakse lapse kaudu.

Inimesed lihtsalt raiskavad oma päevi kallite inimestega tülitsemise peale.

Millest unistate?

Unistan vanaemaseisusest, aga tänapäeva noored ei kiirusta selliste asjadega.
Unistan, et mul oleks natuke rahulikum elu. Tahaksin õhtul öelda: oh, kui tore päev oli, sain teha seda, mida tahtsin.

Mõte, et peaksin ainult pensioni ehk 300 euroga kuus toime tulema, teeb mind nukraks.
Unistan, et saaksin elada nagu Põhjamaade rõõmsad pensionärid, kes rändavad ringi ja naudivad elu.

Niipea ma seda ei saa, sest olen lubanud õpikuid kirjutada ja nõrgematele lastele jõukohaseid õppematerjale teha, olen kohustustega seotud. Ma pole tahtnud ka loobuda, sest kui suudan neid asju teha, miks ma siis ei või neid teha.

CV

• Sündinud 24. augustil 1950 Tartus, kasvanud Põltsamaal.

• Lõpetanud Põltsamaa keskkooli ning Tartu ülikooli defektoloogina (1974) ja koolikorralduse magistrina (2004).

• Töötanud praeguses Tartu Kroonuaia koolis esimese eripedagoogi ja õppealajuhatajana ja õpetanud kaks aastat kurte Porkuni koolis. 1998. aastal tegi koos direktoriga Kroonuaia kooli nõustamiskeskuse, mis hakkas aitama Tartu lapsi, lapsevanemaid ja õpetajaid. 2010. aasta algusest Kroonuaia kooli nõustamiskeskusest välja kasvanud 19 töötajaga Tartu hariduse tugiteenuste keskuse juhataja.  

• Tütar Liis (26) elab Londonis, kus tegeleb müügi ja reklaamiga.

• Pälvis Tartu maakonna õppenõustamissüsteemi arendamise ja toetamise eest Tartumaa Kuldse Tammeoksa teenetemärgi.

Arvamus

Tiina Kivirand
Endine kolleeg

Mul on rõõm ja au tunda Ana Kontorit kui õpetajat, suurepärast kolleegi ja sõpra. Ajast, kui Kroonuaia koolis koos töötasime, on meenutada palju head. Rasketes olukordades innustas meid Ana hea huumorimeel, probleemilahendusoskus ja avatus uutele ideedele.

Ana on sügava hinge ja avara südamega väga tugev isiksus. Tema panus eripedagoogika ja hariduslike erivajadustega õpilaste õppekorralduse arendustegevuses on hindamatu. Äärmiselt oluline on see, kui paljusid lapsi ja lapsevanemaid on Ana erinevate probleemide lahendamisel aidanud, omades selleks nii teadmisi kui empaatiat.

Mulle on ta olnud ka väga hea reisikaaslane, meenutame siiani oma juhtumusi maalt ja merelt.

Tiina Kallavus
Masingu kooli direktor

Kõik eripedagoogid tunnevad Ana Kontorit, oleme tema käe all kas praktiseerinud või end täiendanud. Ta on oma alal üles ehitanud tugeva ja turvalise süsteemi. Kindlus ja raam on lapsele, eriti just erivajadustega lapsele olulised, need mõjuvad talle hästi ja just neid pakub Ana.

Ta on väga mitmekülgne inimene: juht, ametnik, nõustaja ning väga oodatud koolitaja, kelle loengutes püsivad kuulajad ka hilisõhtul ärksad.

Ana on väga hea kaaslane, sest ta on vitaalne ja karismaatiline. Ma pole teda kunagi näinud väsinuna ega kuulnud teda vingumas.

Anal on ka huvitav nimi. Üks lapsevanem ütles mulle: «Küll oli tore Ana. Küll oli huvitav nõustamiskontor.»