Esialgu näis idee viia suusatamise maailmakarika etapp Otepäält Tallinna aprillinaljana. Kui aga selle korraldaja hakkas riigitelevisioonis innustunult pealinna plusse esile tooma, oli asi naljast kaugel. Kas tõesti Tehvandi suusakeskuse arendamiseks kulutatud riigi miljonid osutuvad aja möödudes mõttetuks?
Raha paigutamine sporti (nagu ka kõigisse muudesse valdkondadesse) nõuab kaugeleulatuvat ja ettenägelikku pilku, seda nii riigi kui ka kohalikul tasandil. Tartu linn on sporti investeerinud aastate jooksul tublisti ja praegu võib Tartut julgelt nimetada üheks parimate tingimustega treeningupaigaks nii harrastus- kui tippsportlastele.
Linna ja ülikoolide spordirajatised on Eestis tipptasemel, iseasi on nende otstarbekas kasutamine. Kas meil jagub piisavalt neid sportlasi, kes vajavad ja kasutavad tipptasemel treeningutingimusi?
Pealekasvav põlvkond
Hetkeseis näitab, et jagub. Noori tuleb spordiklubidesse järjest juurde. Tänavu maksab linn pearaha juba ligemale 5100 noorele harrastajale. Tartu noortespordi rahastamine on praeguseks hästi paika saanud.
Vanemate poolt veebikeskkonnas lapse spordiklubis osalust kinnitada võimaldav süsteem, mis alguses kahtlusi ja vastuseisugi tekitas, on end igati õigustanud.
See on andnud ka selge ülevaate, kui palju on meil klubides noori spordiharrastajaid ja milliseid alasid eelistatakse. Möödunud aastast alates tuli mitmes spordiklubis käijal valida oma esimene eelistus. Märkimisväärne on seegi, et ka majanduslikult raskematel aastatel pole Tartus vähendatud noortespordi ja huvitegevuse rahastamist.
Nagu rahvastikuprognoosid näitavad, suureneb aga Tartus lähiaastail jõudsalt põhikooliealiste laste hulk, mis sunnib ette võtma koolivõrgu ümberkorraldusi. Ilmselt samasugune kasv ootab meid ees ka noortespordis: proportsioonis esimesse klassi astujate arvuga hakkab suurenema laste arv spordiklubides.
Kas meil jagub raha, kui senise 5100 lapse asemel tuleb linnal hakata maksma pearaha 7000–8000-le spordiklubis käivale noorele? Kas supp ei lähe liiga lahjaks? Kuidas mõjutab see Tartu spordi üldist taset? Kui püramiidi alus on juba piisavalt lai, ehk tuleks siis hakata rohkem panustama kvaliteedile ja tulemuslikkusele.
Spordiklubid ja raha
Spordi arengut silmas pidades ei tule kasuks spordialade killustatus. Tartu maksab praegu pearaha 65 spordiklubile, kes tegutsevad 38 spordialal. Õige mitmel alal tegutseb meil neli kuni kuus väikest omavahel konkureerivat klubi. Kui need aga seljad kokku lööksid, võidaksid kõik.
Usun, et ka vanemad paneksid oma lapsed meelsamini tugevasse spordiklubisse, kus on korralikud treenimisvõimalused ja töötavad hea erialase ettevalmistusega treenerid.
Kindlasti vajab lähiajal kriitilise pilguga ülevaatamist eelisarendatavate spordialade nimekiri, mis kehtib Tartus 2000. aastast. Praegu on meil 19 eelisarendatavat ala, millega tegelevaid klubisid rahastab linn umbes 30 protsenti suurema pearahaga kui teisi. Eelisarendatavaid spordialasid on selgelt liiga palju.
Pearahal põhinev toetussüsteem, mille Tartu linn on valinud, toimib hästi, kuid loomulikult vajab see aja möödudes pidevat täiustamist. Samas pole see ka imerohi, mis lahendab kõik spordi rahastamisega seotud probleemid.
Võib-olla tasuks meil optimaalset rahakasutust silmas pidades osaliseltki mõõtu võtta soomlastelt, neil omavalitsused ei rahasta spordiklubisid, vaid peavad üleval spordibaase, kus klubid saavad tasuta treenida.
Ilmselt nii radikaalset sammu ei saa Tartu oludes ette võtta, sest meil ei ole pakkuda võrdselt häid tingimusi kõigi alade harrastajatele, kuid nendele, kellele on linna enda spordirajatistes pakkuda treeninguvõimalusi, võiks osaliseltki sama rahastusskeemi kasutada.
Praegu kipuvad nii mõnedki linnalt toetust saavad klubid raha kokkuhoiu nimel kasutama linna spordirajatiste asemel treeninguteks odavamaid, kuid kehvemate tingimustega sportimispaiku.
Sellist raha kokkuhoidu, millega teadlikult halvendatakse sportimistingimusi, ei saa küll kuidagi õigeks pidada. Seda enam, et linn on ehitanud tänapäevased spordirajatised välja just harrastajate hulgast ning klubide vajadustest lähtuvalt.
Nelja aasta tagant
Laste arvu järsk suurenemine sunnib meid ilmselt juba lähiaastail mõtlema ka noortespordi rahastamissüsteemi edasiarendamisele, et see täidaks oma eesmärke võimalikult hästi. Linnal tuleks senisest enam panustada klubidesse, kus lastega tegelevad erialase väljaõppega treenerid ja suudetakse pakkuda korralikke treeningutingimusi.
Usun, et mõistlik oleks noortespordi rahastamist põhjalikumalt analüüsida näiteks iga nelja aasta tagant, ühes tsüklis olümpia-aastatega, kaasates seejuures aruteludesse ka Tartu laiemat spordiavalikkust.
Läbimõeldud otsused noortespordi rahastamisel aitavad parandada Tartu kui spordilinna mainet ja loovad siin soodsa pinnase uute sporditippude võrsumiseks, kellele tartlastena saame suurvõistlustel kaasa elada. Ja muidugi ka Tartus peetavatel võistlustel. Tingimused selleks on loodud ja potentsiaali meil jagub.
Ja loodan väga, et ka aastate pärast ei tuleks kellelgi mõttesse hakata näiteks Tartu meistrivõistlusi korraldama väljaspool kodulinna.