Järgmised põlvkonnad, y ja z, kujunesid aga hoopis teistes oludes. Kui «võitjatel», kelle hulka kuulus ka palju kaotajaid, on Lääne ühiskonna x-põlvkonna eakaaslastega juba üsna palju ühist, siis y- ja z-põlvkond kujunesid välja Lääne eakaaslastega peaaegu täpselt samasugustes tingimustes. Probleemidki on samalaadsed. Näiteks kasvõi töö leidmine.
Kui 1990. aastail oli pealtnäha lihtne – uus töökoht loodi sinna, kus seda vaja oli –, siis nüüd tahab tööandja eelkõige varasema töökogemusega noort. Kuidas leiab noor inimene tööd, kui ta otsib oma esimest töökohta?!
Aga sellisteski tingimustes tuleb tal kohaneda ja endale võimalusi tekitada. Omandada töökogemusi õppimise kõrvalt, teha vabatahtlikku tööd, käia vahepeal end proovile panemas välismaal.
Kui veel y- ja z-põlvkonna kujunemise erisusi otsida, siis y-põlvkond (sündinud 1981–1996) on need, kelle kooli- ja täiskasvanuks saamise ajal avanesid interneti ja sotsiaalmeedia kasutamise oskused ja võimalused.
Neist järgmine, z-põlvkond (1997–2012), on kasvanud aga väikelapseeast alates, nutitelefon peos. Nad on läbi ja lõhki internetipõlvkond, kelle elu on sotsiaalmeediast mõjutatud rohkem kui mistahes varasem põlvkond.
«See, mis praegusi noori veel puudutab, on aga ka tööturu ebakindlus,» märgib Andu Rämmer. «Noor võib ülikoolis asuda omandama eriala, millega tal näiteks kolme või nelja aasta pärast polegi midagi peale hakata. Ta peab aga ikkagi suutma ellu jääda.»
Jah, noortel ei näi olevat püsivust, nad ei taha ühes kohas kaua töötada, nad muudkui liiguvad kuhugi. Tugevamad ja parema stardipositsiooniga löövad ka läbi, ehitavad üles vaimustava karjääri, aga nõrgemad võivad kokku variseda. «Meil on ju valdav projektipõhisuse ühiskond,» lisab Andu Rämmer. «Täiskasvanud ise on need tingimused ühiskonda loonud, ja selle kõige eest noori hukka mõista ei ole õiglane.»