TARK TARTU ⟩ Noored näivad püsimatud, isekad, riskialtid, täiskohaga tööd ei tee, peret luua ei viitsi. Kohal on y- ja z-põlvkond!

Z-põlvkonna esindaja näib isekas ja püsimatu, riskib palju ja mõtlematult, pühendub eneseväljendusele ja reisimisele. Perekonna loomine ja laste soetamine ei paista talle olevat eriti oluline. Foto: Lii Ranniku illustratsioon

Seda, et noorus näikse hukas olevat, said teadlased lugeda juba iidse Mesopotaamia väljakaevamistelt leitud savitahvlilt. Olgu maailm milline tahes, noorus on alati hukas. Iga täiskasvanu, kes sellisele järeldusele jõuab, võiks korraks peeglisse vaadata ja oma noorust meenutada, ütleb Tartu ülikooli noorteuuringute kaasprofessor Andu Rämmer.

Noorus märgib teatavasti üleminekuaega lapsepõlve ja täiskasvanuea vahel ning kõigil olulistel sündmustel, mis sel perioodil ühiskonnas aset leiavad, on hea potentsiaal noort inimest mõjutada.

Samal põhimõttel nagu paljud inimesed jäävad terve elu jumaldama muusikat, mida nad kuulasid noorena, kirjeldavad sotsiaalteadlased ka läänemaailma põlvkondi, mille liikmeid ühendab üleminekul täiskasvanuikka läbielatud sündmusi puudatav kollektiivne mälu.

Noorus on ilus aeg

Kirjanik Ernest Hemingway kirjutas kadunud põlvkonnast ehk inimestest, kes olid sündinud aastail 1883–1900. Esimesest maailmasõjast tagasi pöördudes leidsid nad, et seda maailma, milles elamiseks oli neid ette valmistatud, enam ei olnud. Põhjalikult on uuritud ka beebibuumi ehk hipipõlvkonda (1946–1964), mis on kujundanud suuresti tänapäeva Lääne ühiskonna väärtused.

Mitte aga üks või teine sünnikümnend või kümnendid ise ei ole siinjuures olulised, vaid eelkõige aeg, kuhu satub inimeste noorus ning kui suured muutused maailmas siis aset leidsid.

Sotsiaalpsühholoog Andu Rämmer: «Noor võib ülikoolis asuda omandama eriala, millega tal näiteks kolme või nelja aasta pärast polegi midagi peale hakata.»

Mida rohkem neid sündmusi on, seda väiksema vahega uued põlvkonnad välja kujunevad ning neid ei võrrelda inimpõlve pikkusega. Moodsal ajal räägitakse x-, y- ja z-põlvkonnast ning kohe ollakse valmis ka alfa-põlvkonna saabumiseks. Alfad on juba sündinud, kuid nende puhul ei ole veel päriselt selge, mis hakkab alfa-põlvkonda lähiajal mõjutama ja kes nad oma väärtustelt on tulevikus.

Niisiis – enne kui noori hukka mõista, soovitab sotsiaalpsühholoog Andu Rämmer kõigil peeglisse vaadata ja mõelda sellele, et inimene ei saa kuidagi valida oma sünniaega. Ta satub maailma siis, kui satub, ning täiskasvanuikka jõudes tuleb tal selle maailmaga kohaneda, meeldib see talle või ei.

Tartu ülikooli kaasprofessori Andu Rämmeri noorte väärtusi ja identiteedi uuringuid aitab rahastada Postimehe Fondi Noor-Eesti teadusgrant. Foto: Sille Annuk

Praeguse Eesti elukogenud inimeste põlvkond kasvas üles ja töötas nõukogude ajal, kuigi hoopis teistes oludes kui nende Läänes elanud eakaaslased, keda nimetatakse hipipõlvkonnaks. 1968. aastal said oma õiguste eest välja astunud Lääne noored vabadusi juurde, kuid Ida-Euroopas keerati Praha kevade järel hoopis kraane kinni. Just selle põlvkonna esindajad võivad panna halvakspanuga tähele nüüdsete noorte teistsuguseid väärtusi, kui neil omal ajal olid.

Ei ole enam varasemat töökust või töökohale pühendumist, noored on püsimatud, riskivad palju ja mõtlematult. On isekad, pühendudes eneseväljendusele ja reisimisele. Igatsevad kiiret finantsvabadust, aga samal ajal ei taha olla täiskohaga tööl. Perekonna loomine ja laste soetamine ei näi neile eriti oluline. Ning neist palju vanem ja targem inimene ei ole neile enam autoriteet, nad ise otsustavad kõik.

Kuhu see elu niimoodi välja jõuab?

Võitjate põlvkond

Andu Rämmer alustab selgitustega kaugemalt. Toob näite Eesti «võitjate põlvkonnast» ehk neist, kes olid noored 1990. aastatel. Nad on Lääne maailma x-põlvkonna eakaaslased, sündinud aastail 1965–1980. Võitjate põlvkond käis koolis nõukogudeajal, aga nõukogude töömaailma sulanduda ei jõudnud ning iseseisvasse ellu astumise ajal tuli neil hakata kujundama iseseisva Eesti uusi institutsioone. Kõik uksed olid valla ja võit oli nende!

Järgmised põlvkonnad, y ja z, kujunesid aga hoopis teistes oludes. Kui «võitjatel», kelle hulka kuulus ka palju kaotajaid, on Lääne ühiskonna x-põlvkonna eakaaslastega juba üsna palju ühist, siis y- ja z-põlvkond kujunesid välja Lääne eakaaslastega peaaegu täpselt samasugustes tingimustes. Probleemidki on samalaadsed. Näiteks kasvõi töö leidmine.

Kui 1990. aastail oli pealtnäha lihtne – uus töökoht loodi sinna, kus seda vaja oli –, siis nüüd tahab tööandja eelkõige varasema töökogemusega noort. Kuidas leiab noor inimene tööd, kui ta otsib oma esimest töökohta?!

Aga sellisteski tingimustes tuleb tal kohaneda ja endale võimalusi tekitada. Omandada töökogemusi õppimise kõrvalt, teha vabatahtlikku tööd, käia vahepeal end proovile panemas välismaal.

Kui veel y- ja z-põlvkonna kujunemise erisusi otsida, siis y-põlvkond (sündinud 1981–1996) on need, kelle kooli- ja täiskasvanuks saamise ajal avanesid interneti ja sotsiaalmeedia kasutamise oskused ja võimalused.

Neist järgmine, z-põlvkond (1997–2012), on kasvanud aga väikelapseeast alates, nutitelefon peos. Nad on läbi ja lõhki internetipõlvkond, kelle elu on sotsiaalmeediast mõjutatud rohkem kui mistahes varasem põlvkond.

«See, mis praegusi noori veel puudutab, on aga ka tööturu ebakindlus,» märgib Andu Rämmer. «Noor võib ülikoolis asuda omandama eriala, millega tal näiteks kolme või nelja aasta pärast polegi midagi peale hakata. Ta peab aga ikkagi suutma ellu jääda.»

Projektide ühiskond

Jah, noortel ei näi olevat püsivust, nad ei taha ühes kohas kaua töötada, nad muudkui liiguvad kuhugi. Tugevamad ja parema stardipositsiooniga löövad ka läbi, ehitavad üles vaimustava karjääri, aga nõrgemad võivad kokku variseda. «Meil on ju valdav projektipõhisuse ühiskond,» lisab Andu Rämmer. «Täiskasvanud ise on need tingimused ühiskonda loonud, ja selle kõige eest noori hukka mõista ei ole õiglane.»

Inimese väärtussüsteemi kujunemine on üldse aga pikk protsess.

Seda mõjutavad kodu, vanemad ja kool. Oma roll on varasemal kokkupuutel kirikuga, mis ei pruugi Eestis välja paista, kuid ajalooliselt on Eesti olnud protestantlik ühiskond. «See tööeetika on tulnud meile religiooniga,» sõnab Andu Rämmer.

Inimene sünnib maailma siis, kui just sünnib, ja täiskasvanuikka jõudes tuleb tal selle maailmaga kohaneda, meeldib see talle või ei.

Inimeste väärtuste kujundamist mõjutab veel meedia, mis praegusel ajal on äärmiselt kommertsiaalne. Tähelepanuväärivaid teemasid püütakse aina esile tõsta, üha paremini müüa ja klikke koguda.

Niisamuti mõjutavad väärtuste kujunemist ühiskonnas elluviidavad poliitikad ja seadused ning lõpuks ka materiaalse ja füüsilise turvatunde olemasolu või selle puudumine.

Enam ei ole see aeg, kus inimesed peavad iga päev mõtlema toimetuleku peale. Noortel on üha enam aega ja võimalusi tegeleda huvide ja hobidega, mis varem polnud võimalik. Parteide poliitikas osalemine on küll out, aga üha suurema kaalu omandab tervislik toitumine, hea välimus, kuulumine mingisse ühiste eesmärkide eest seisvasse rühma, kogukonnas tegutsemine, eneseväljendus, keskkonnahoidlik mõtteviis. Näiteks moodsa aja brändirõivaid hakkab üha enam asendama retroglamuur ehk vintage-asjad, mis on pärit ajast, kui kvaliteet oli ka päriselt au sees.

Pere loomine ja laste saamine näib ebakindel ettevõtmine. Ning oma kodu rajada ja seda üleval pidada on noortel praegu palju keerulisem, kui see oli nende vanemate põlvkonnal.