:format(webp)/nginx/o/2018/03/27/7730911t1h7b72.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2023/12/21/15794497t1hd0f4.jpg)
On igati loogiline, et ettevalmistus jõuludeks algab nädalaid enne pühi. Arusaadavalt on tarvis mõelda, mida ja kellele kinkida, mida jõululauale panna, otsustada, kas minna külla või jääda koju. On muidugi ka neid, kes kinke ei vaheta ning eelistavad selle asemel teha annetusi või niisama lähedastega koos pühadeaega veeta. Maitse asi.
Siiski tuleb õigete jõulupühade eel paratamatult läbi käia jõulupidude kadalipp. Jõulupidusid korraldatakse ettevõtetes, lasteaias, koolis, spordiklubides, huviringides. Sageli juhtub neid olema nii palju, et hool ega hoobil pole vahet, kõik peod kipuvad jääma ikka kõige kiiremasse aega ehk pühade-eelsesse nädalasse.
Näen oma lapse pealt, et jõulutrall võtab algklassipoisi päris võhmale. Paratamatult on jõulunädalal päevad ja tunnid loetud ning kuigi koolis vaheajaeelsel nädalal õppetööle suurt rõhku ei panda, käib see ühelt peolt teisele kappamine nii talle kui paljudel temaealistele üle jõu. Ka ise ei jõua enam järge pidada, kas trennis või muusikakoolis on pidu juba peetud või tuleb sinna veel minna.
Jõulupidude komme on kena, kuid usun, et sääraseid koosviibimisi võiks teha ka mõnel muul ajal, näiteks aasta alguses. Nimetagem neid siis pühadejärgseks peoks või kuidas iganes. Seda selleks, et kiirel jõuluajal koormust natukenegi maha kerida.