Siiri Laidla: kirjude käpikute soojus

Siiri Laidla Foto: Sille Annuk

Jõudke, jõudke, jõulukesed, tulge, kallid pühakesed! Siis saavad lapsed saia süüa, oma käega ossi võtta! Ja jõulud tulevad, aasta pimedaimal ajal, kui taevavõlv kiivalt vaid mõneks hapraks tunniks päevavalgust jagab. Saabub pööripäev ning ilm näitab oma helgemat poolt. Nii me vähemasti loodame. Kas või viivukski, enne kui selgub, et talvine kõlekülm hämarus kestab veel mitu kuud.

Mõeldes sellele, kuis me esivanemad toime tulid, tekib nende vastu harras aukartus. Mu isakodu asus kesk Alutaguse metsi. Mitut puhku viidi mind sinna suvitama, talvitama mitte kunagi. Seega võin üksnes kujutleda, kuidas möödusid vanaema ja vanaisa napi päevavalgusega talvepäevad. Igavleda polnud mahti. Ikka tuli loomad talitada, rajad lumest lahti lükata, pliidi- ja ahjupuud tuppa tassida. Ahi kütta, teevett keeta, pudulojustele joogivett soojendada. Vanaisa oli kange metsa- ja jahimees. Vanaemale meeldis aga sokke-kindaid kududa. See oskus oli tal sõrmedesse kinnitunud, suurt valgust polnud vajagi. Arvan, et ta kudus väikse krabiseva häälega transistorraadio seltsis.

Kui vanaema külla tuli, tõi ta endaga kaasa mõnusat maalõhna, mis õhkus ta andidest: hoolikalt ajalehte pakitud munad, hallikasvalged lõngavihid, soolaliha, kolmeliitrine piimapurk, napake rõõska koort, käpikuid ja kapukaid.