Tähelepanuta ja hooletusse jäetud laste kodutunde loob märkamine ning hoolimine

Tartu laste turvakodus elab mõni laps paar päeva, teine aga pool aastat. Hoolimist ja märkamist jagub seal aga kõigile võrdselt. Foto: Sille Annuk

Jõuludes on peidus veidike maagiat ja palju soojust. Lapsed on detsembris alati väga elevil ning eriti oodatud on jõululaupäev, kui pere tuleb koju kokku, veedetakse koos aega ja enamasti jagatakse ka kingitusi.

Pere- ja turvakodude jõulud ei erine sellest, mida näeb kodudes üle Eesti. Käivad päkapikud, küpsetatakse piparkooke ning tuleb ka jõuluvana.

Igaüks on oluline

Igasugu tegevused on jõulude ajal juba sellepärast olulised, et raske taustaga lastel pühade ajal kurbus peale ei tikuks.

Tiigi tänaval on 32 aastat tegutsenud Tartu laste turvakodu. See ajutine varjupaik pakub abi, tuge ja kaitset ning peavarju vägivalla või konfliktide tõttu ohtu sattunud ja hoolitsuseta jäänud lastele ning ka lastega vanematele.

Turvakodu juhataja Piret Värno on seal töötanud asutuse esimesest päevast saadik ning tema sõnul on kõige olulisem, et turvakodus olevad lapsed tunneksid ennast seal hästi ja koduselt. Pole vahet, kas laps elab turvakodus kaks päeva või kuus kuud, igaüks peab tundma, et teda on märgatud ja teda kuulatakse.

Kord toodi turvakodusse 11-kuune laps, kes oli söögiks saanud ainult piima pudelist ning seetõttu ei osanud ta närida ega neelata tahket toitu.

Turvakodu sotsiaalpedagoogi Klaarika Siliksaare sõnul võtab laste usalduse võitmine aega. Ta meenutas korda, kui nende juurde saabus peagi 18-aastaseks saav neiu, kellel oli väga keeruline üldse kedagi usaldada. «Istusin pea tund aega tema voodiserval, et ta voodi alt välja tuleks,» rääkis ta.

Et koos lastega lõbusalt aega veeta ja et kurbus peale ei tuleks, võetakse ette igasuguseid asju. Lastel on võimalus käia ratsutamas ja ujumas, tehakse väljasõite ning käiakse teatris või kinos. «Paljudele lastele on see esimene kord, kui nad näiteks kinno või pealinna saavad,» nentis Värno.

Turvakodusse satuvad väga erinevad lapsed. Mõni on kodust jooksu pannud ning viiakse turvakoju seniks, kuni vanemad talle järele tulevad. On lapsi, kellega kodus enam hakkama ei saada, sest piiride seadmine on osutunud niivõrd keeruliseks. Enamasti on kõigi laste puhul suur probleem see, et nad on jäetud tähelepanuta ja hooletusse.

Kord toodi turvakodusse 11-kuune laps, kes oli söögiks saanud ainult piima pudelist ning seetõttu ei osanud ta närida ega neelata tahket toitu. Arstide abil saadi sellest takistusest üle. Teine kurb eripära tema puhul oli see, et üles ärgates ei teinud ta häält. Laps oli harjunud, et nutmisest pole kasu, sest keegi ei tule nagunii. «Esimene kord, kui ta pärast ärkamist häält tegi, oli meile kõigile väga suur rõõm,» sõnas Siliksaar.

Lisaks ajutist varjupaika pakkuvale turvakodule on Tartus ka alalised kodud lastele, kes ei saa elada oma kodus koos vanematega. Üks neist on Jaama tänaval asuv perekodu Käopesa. Nagu nimigi ütleb, elavad perekodus erinevad pered. Igas peres saab olla kuni kuus last ning iga pere juures on viis täiskasvanut, kes on vahetustega laste juures.

Pered elavad omaette majades, kus igal lapsel on oma tuba. Pesapuu peremaja vanema Jana Rossmanni sõnul elatakse peremajas nii nagu igas teises kodus: käiakse koolis ja lasteaias ning veedetakse ühiselt aega. Näiteks meeldib Pesapuu lastele söögi tegemisel abis olla.

Käopesa perekodus on igal lapsel oma tuba ja oma luba. See on väga oluline, et lapsel oleks vajadusel koht, kus omaette olla. Foto: Sille Annuk

Harjumine võtab aega

Kõik lapsed peremaja siiski koduks ei pea, nad lihtsalt pole uue eluoluga kohanenud. See, kui kaua laps uue koduga kohaneb, on väga individuaalne – mõnel võtab see kuid, teisel aastaid. Kõige olulisem on kogu selle aja jooksul lapsele näidata, et teda märgatakse ja temast hoolitakse ning et peremajas on turvaline.      

Perekodu lapsed võivad endale sõpru külla kutsuda, kuid Käopesa juhataja Taivi Kõiv tõdes, et seda võimalust kasutatakse pigem harva. Enamik nende lapsi ei räägi eakaaslastele oma elukorraldusest, sest kardetakse negatiivset reaktsiooni.

Lapsed on perekodus sageli aastaid ning selle ajaga kasvab side kasvataja ja laste vahel tugevaks, sest koos elatakse läbi palju rõõme ja ka muresid. Rossmann tõdes, et seda tööd ei saa teha nõnda, et paned pärast vahetust ukse enda järel kinni, lähed koju ning töö peale üldse ei mõtle. Ikka rändab mõte tööle ja enamasti sellele, et kuidas lastel läheb.

Kuigi pere- ja turvakodu ei ole nii-öelda traditsiooniline kodu, annavad sealsed töötajad endast parima, et lapsed ei tunneks end lihtsalt mõne asutuse elanikena. Tähtis on, et uksest sisse astudes tekiks nende sees soe kodutunne ning tunne, et nad on seal teretulnud.

Mis teeb kodust kodu?

Tartu laste turvakodu traditsioon on küpsetada piparkoogist kilpkonni ning kinkida neid headele sõpradele. Foto: Sille Annuk

Pere- või turvakodus elavatele lastele kodutunde tekitamiseks ühtset valemit ei ole. Nii Käopesa kui ka turvakodu töötajad kinnitasid, et kõige tähtsam on lastest hoolida, olla olemas ja neid märgata.

«Tuletame töötajatele ikka meelde, et iga lapsega tuleks iga päev veeta üks ühele aega, kas või kümme minutit. See on lapsele väga oluline,» ütles Tartu laste turvakodu juhataja Piret Värno.

Hoolimine, kuulamine ja märkamine on laste usalduse võitmiseks peamised märksõnad. Mõni laps võib tundide viisi oma elust rääkida, sest kontaktivajadus on nõnda suur. Siiski tuleb teadlikult tähelepanu pöörata ka vaiksematele lastele, sest enamasti on ka neil suur kontaktivajadus, kuid nad kas ei oska või taha seda välja näidata.

Käopesa Pesapuu peremaja vanema Jana Rossmanni sõnul on kõige aluseks see, et laps kohaneks sealse eluga, ning nii tuleb ka kodutunne. Sel on oluline roll ka jõulutunde tekkimisel, sest koduselt tundev laps naudib jõule. Turvakodus ja Käopesas on jõulude ajal väga tähtis piparkookide küpsetamine. Turvakodus on ka nende logo ehk kilpkonna kujuline piparkoogivorm, millega tehtud küpsetisi jagatakse sõpradele ja müüakse jõululaatadel heategeval eesmärgil.

Nii nagu kodus, on ka turva- ja perekodudes tähtis koht kaunistustel, päkapikkudel, kingitustel, ühise laua taga söömisel ja koos aja veetmisel.

Pealtnäha ei midagi erilist, kuid lastele on just sellega kaasnev turvatunne ja hoolimine väärtuslikum kui miski muu. EGELI RAUDMÄE