/nginx/o/2013/07/05/1876334t1h0df4.jpg)
Üks hästi hoitud saladus talvises Tartus on muinaskeskuse jõuluturg Vaksali tänava ääres koledas tööstushoones lumehangede taga. Aga õue leidnut tervitab podisev supipada ja ukse avanut ootab isevärki maailm veidi isevärki inimestega.
«Jõuluturu ja töötoad tegime selle mõttega, et näidata enda inimeste käsitööd, mida teha oskame, ja pakume võimalust ise teha,» ütles üks eestvedajaid Adele Sisask. «Tartu muinaskeskuses tahaksime kõigile teada anda, et siin paikneme.»
Seda kõike räägib ta ruumis, kus kummalisel viisil seguneb minevik tänapäevaga. Inimesed on teistmoodi rõivis, seintel ripuvad sepistatud mõõgad, laes elektriküünalde vanikud ja nurgas kõrgub rehvidest torn – mõõgavõitluse harjutuste mannekeen.
«Meil on siin sepatööd, viikingiaegset ehtevalu, keskaegset ehtevalu, nahatööd, luust tehtud asju, joonistame kaartidele viikingiaegseid põimikmustreid ja teeme pakutrükki, mis Eestisse jõudis viikingiaja lõpul. Teeme jõulupärgi,» loetles Sisask. «Teeme ka vaselisi, mis on traadist keritud spiraalid, mida hakatakse jupitama. Lõnga abil saavad neist ehted, millega kaunistati ka rõivaid.»
Sisask jutustas, et muinaskeskus koondab umbes 300 inimest, keda ühendab huvi ajaloo vastu. Suur osa neist on õpetajad või kaitseliitlased/naiskodukaitsjad, on ka arheolooge.
«Meil on huvi selle vastu, kust me tuleme, kust on pärit meie käsitöö ja uskumused. Tahame hoida sidet esivanematega,» lisas Sisask.
«Miks inimesed ükskõik millise hobiga tegelevad – mõõgavõitlus on füüsiliselt arendav –, miks mitte,» lausus jutu sekka Robert Rootslane.
Sisask ütles, et homme on jõuluturul mõned teisuguseid töötoad, saab teha näiteks viikingiaegset tinast ehtevalu ning õmmelda nukke ja loomakesi.