ARVAMUS ⟩ Kes teeb päeva suureks? Su hommiku esimene bussijuht
/nginx/o/2017/03/03/6402519t1hc278.jpg)
15. detsember 2023, 14:26
/nginx/o/2023/12/15/15782734t1hc4d7.jpg)
Ühel õhtul jäi mu kõrv kuulama «Aktuaalse kaamera» uudist, milles mobiilifirma ja pank kiitsid oma tublisid juturoboteid, mis vastavad kliendi kõnele juba nii hästi, et 30 protsenti probleemidest saavad lahendatud.
70 protsenti helistajatest ilmselt küll ärrituvad ja peavad helistama uuesti või jääma liinile ootele, aga see ei olnud uudise teema. Oluline oli, et robotid on kohal, arenevad aina paremaks ja teevad ära tüütu ja raske teenindaja töö. Inimene ja tema aju on teatavasti kallis ressurss, inimesi ei jätku, ja raha ka ei jätku, et neile inimliku töö eest palka maksta. Arusaadav.
Järgmisel hommikul kell 7.35 ootasin Vorbuse külasüdames bussi 31R. Läksin igaks juhuks varem. Vorbuse asub küll Tartu linnas, aga ikkagi nagu maakoht. Buss võib tulla varem, buss võib tulla hiljem ...
Buss oli minutipealt kohal. Väike, puhas, soe ja tasuta, isegi viibata ei olnud vaja. Bussijuht roolis lahke kui suvi.
«Tere hommikust!» ütles ta igale sisenejale suure rõõmuga, nagu ootaks meid ees suur ja ilus päev.
Inimene ja tema aju on teatavasti kallis ressurss, inimesi ei jätku, ja raha ka ei jätku, et neile inimliku töö eest palka maksta. Arusaadav!
«Kas kõik on kohal, kes tulema pidid?» uuris enne, kui käigu sisse lükkas. «Üks kohe tuleb,» teadis keegi. Ei kulunud minutitki, kui ka see viimane, teismeline koolilaps jalgu kopsides bussi jõudis.
Jaa – läksime!
Bussijuht tundis oma sõitjaid nagu viit sõrme. Tee peal uuris, kas Vorbusel voolu oli.
Pagana hea tunne, kui keegi hoolib sellest, kas Vorbusel voolu on või ei ole. Just eelmisel õhtul oli see taas kadunud, aga tuli tagasi juba pool üheksa – kuidas ma muidu AKst kõneroboti lugu näinud oleksin.
Linna jõudnud, läksid koolilastest sõitjad Jakobi mäel maha ja buss sai peaaegu tühjaks. Üks naine esimesse pinki veel jäi. Raeplatsist möödudes kuulsin, kuidas nad räägivad Tartu linna jõulupuust ja sellest, et okste külge saab soove riputada. Naine ütles, kui lihtne see elu oleks, et soovid ja saadki selle, mille soovid. Bussijuht oli sõitjaga nõus – elu oleks tõesti lihtne siis.
«Aga te soovige ikka,» lausus ta seejärel. «Ma lähen ja riputan te soovi pärast puule ka!»
Bussis oli pime ja minul valgusid silmad vett täis. Suur ja ilus päev oligi alanud.
Uudistest mäletasin, et ühe kõneroboti nimi on Uku ja teise nimi Annika. Aga mis võiks olla selle luust ja lihast bussijuhi nimi, kes suutis palju enam, kui et viia sõitjad punktist A punkti B? Kasutasin oma reporterivilumust, helistasin firmasse ABuss ja nõudsin kõiki isikukaitsereegleid eirates välja hea teenindaja nime. Roolis istus Hanno Kollom.